Jelly Beans ja Jesaja

Ma armastan Jelly beans’e. Avastasin, et nüüd pakub midagi JB-laadset ka Cinamoni kommilett. Ja täna ma ei suutnud otsustada, kas minna osta lihtsalt JB'sid või minna kinno ka. Lappasin filminimekirja läbi ja leidsin, et mulle sobivatel aegadel on kaks filmi – „Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ ning „Raev“.

Esimene oli mulle tundmatute näitlejatega põnevusmüsteerium naisest, kes igal hommikul ärgates oli oma mälu kaotanud. Ning teine film tundus igav sõjafilm olgugi, et Brad Pitt peaosas. Niisiis paningi jope selga veel mitte kindla teadmisega, et ma filmi üldse vaatama lähen, kui minu tahtest olenematutel põhjustel, viibis mu kodust välja minek nii palju, et kinomajja jõudes oli kell täpselt 19:15, mis oli ka filmi algus aeg. Samuti oli ka otsustatud minu eest see, et ma lähen siiski filmi vaatama. Panin oma JB’id kotti ja läksin kinopileteid ostma.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ oli väikeses saalis ning peaaegu välja müüdud. Üksikud kohad siin-seal ning paar esimest vaba rida. See film ei olnud minu MUST-BE-SEEN-nimekirjas nii, et ma ei olnud valmis istuma esimeses 3. reas ja vahtima kael kuklas filmilinale. Seega palusin vaadata kohti igavale sõjafilmile, mis pidi hakkama 15 minutit hiljem. Valiku hetkeks tegelikult juba 10 minuti pärast. Ostsin endale väikse magusa popkorni ja väikse koka ning siirdusin vaatama paljude neidude iidolit Brad Pitt’i.

Ma olen juba vanemas nooruses, kelle iidolid on van Damme ja Cruise. Minu vaieldamatu noorpõlve armastus on Mel Gibson oma siniste silmade ja siirailmelise irooniaga ning Bruce Willis oma pilukil silmade ja muigel suuga. Brad Pitt meeldib mulle ka, kuid especially ma tema pärast kinno ei läheks. Nüüdki, seistes lindi taga järjekorras ning oodates saali pääsemist, jooksid mõtted sellele, et taeva pärast, mida see Pitt seal sõjafilmis teeb.  

Ja nüüd ma istun siin. Minu sees on emotsioon, mis otsib väljapääsu. Religioosne õrn haavatav emotsioon, mis otsib mõistmist, mitte hukkamõistu või imestust. Selline ääretu habras, ängistav tunne on.

See oli täpselt selline võigas sõjafilm, kus peategelane kargab vaenlase pikali ning tapab tolle, talle mitu korda noaga silma sorkides, kus kuulipilduja valangud niidavad meestel jalgu alt, nii et verd, liha ja luupuru lendab kaadrites igasse kanti ning filmi peategelastest ei saa aru, kas neid pidada sõja kangelasteks või kurjategijateks – labased, räpased ja siiski rinde edus kandvat rolli mängivad. Ja siis on sinna põimitud kaks piibli salmi. Mõlemad salmid filmi viimases osas. Üks enne viimase lahingu algust ning teine pisut enne selle lõppu.

Viimane neist ei puudutanudki mind nii väga. Tundus kuidagi tehislik, stseene kokku siduva tekstina, kus arusaamatuks jääva usutunnistusega pigem pragmaatilisena tunduv tankikomandöör järsku üsna pikka piibli teksti tsiteerib. Tundub isegi, et ta püüb lihtsalt muljet avaldada tankimeeskonnas Piibli hüüdnime kandvale mehele. „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“ (1Jh 2:15-17) Filmist jookseb läbi küll kitsas jutt sellst, et kes loodab Jumalale, see elab, kuid vaatamata selle, tundub see võõras selles kontekstis mehe suust, kes filmi algul on sundinud noorukest sõdurpoissi selga tulistama alla andnud saksa sõdurit ning pisut hiljem öelnud sellele samale noorukesele poisile puutumata saksa tüdruku kohta: „Kui sina temaga ei maga, siis teen seda mina.“

Samas teine piibli tekst... Või õigemini esimene leiab aset enne viimase rünnaku alustamist ülekaaluka vaenlase vastu üksi teiselpool rindejoont. Enne otsust võidelda on meestel soov päästa oma elud ning pageda üle põllu, kuid südamlik stseen sellest, kuidas tankikomandöör otsustab jääda oma tanki juurde ning ülejäänud mehed, kes suurema kes väiksema sisemise võitluse järgselt jäävad oma komandööri, tanki ja surma valiku juurde.

Mehed on maskeerinud oma vigastatud tanki maha jäetud tankis süüdates ümber tanki esemeid ning vedades tanki ninaesisele surnud kaasmaalase laiba, mille nad samuti põlema süütavad. Relvad on valmis pandud, ning nad ootavad lähenevat vaenlase rügementi, viiekesi kitsas tankisisemuses teades, et nad surevad. Kui Piibliks hüütu teiste vaikiva nõusoleku saatel viimase palve ja viimased julgustavad sõnad ütleb. Ta teatab, et hoolimata teades teiste uskmatust, tahab ta neile siiski öelda viimase salmi piiblist, mis talle iseäranis meeldib. Kus Jumal oma vägede ridadele vaatab „Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8) Just see stseen puudutas mind kogu filmi juures kõige enam.

Olles ka varem seda teksti lugenud, seda mitmeid kordi teiste käest kuulnud, ei ole see minu ees ennast niiviisi avanud. Milline oli olnud nende meeste sisemine võitlus olnud, et langetada otsus jääda tanki, mitte kabuhirmus joosta põõsastesse. Kui raske võis olla Jesajal olla see otsus, et astuda ette ning öelda: „Mina lähen. Saada mind!“ Ja siis ma mõtlen, et kui palju on minu tuttavate seas inimesi, kes tõuseksid püsti ja ütleksid: „Mina lähen. Mina teen selle ära!“, kui ees on mingi rakse ülesanne, mis täiesti ilmselt toob kaasa sulle raskeid hetki, sõrmeviibutusi ja etteheitvaid pilke. Ja nüüd on see surraotsustamise raske lasu minu sees emotsioonina, millega ma ei oska midagi peale hakata, sest tegelikul ei oska ma seda mitte kellegagi jagada.

Aga JBs'id on super.

Jalgratas ja ...

Eile õhtul jäin hilja peale. Vaatasin netist „Me armastame Eestit“ ning Margna ja Jõekalda nädalalõpu saadet järgi ja märkamatult oligi kell 2. Selge see, et hommikul oli raskusi ülestõusmisega. Ma niigi tõusen üles viimasel minutil ja kui sa seda viimast minutit ka veel 10 minuti kaupa edasi lükkad, siis on hilinemine lihtsalt paratamatus. Nii et kallid töökaaslased ja muidu sõbrad, saage aru, et tegu on lihtsalt PA-RA-TA-MATUSEGA! Ehki see, et ma oma paratamatu hilinemise fenomeni olen püüdnud siin ära selgitada, ei päästnud mind täna hommikul sellest, et kui mu äratus 7:30 veel piiksus, siis ei olnud ma veel suutnud oma töörõivad täis tuubitud seljakotti suruda. Tavaliselt peaks ma sel ajal oma ratast juba korteri uksest välja lükkama. Nii juhtuski see, et kõik lükkus 10 minutit kaugemale…

Hea, et on pühapäev ja liiklus on peaaegu olematu.

Vallikraavist üles pressides kuulsin enda vilisevat hingamist läbi kõrvus mängiva Lauper’i kõõrituse „Is that all right I drove all night“. 15aastane suitsetaja karjääri äratuntava saavutusena tundsin kuidas füüsilisest pingutusest tekkinud hingeldus röga häälte paeltel võdisema pani. See on selline rõve tunne, mida on väga raske kirjeldada, kui sa seda kogenud ei ole. Tervishoiutöötajad ehk aduvad silme ette manatava pildina kuidas sitke veniv röga ümber häältepaelt venib lipuna taha poole ja seal hingamise rütmis lihtsalt töllerdab nagu sült. Suitsetaja röga on suhteliselt sitke. Piisavalt sitke, et see köhitakse välja suurte klimpidena, väga staažikatel isegi tükkidena. Ja sellest lahti saada on oi-oi-oi!

Suitsetamine ja vähk. Noored, suits ja rindade areng.

 Vallikraavi kurvil toksis jalakäia oma iPhone’i klapid kõrvas. Mul hing paelaga kaelas, väntan viimaseid jõuraase kokku võttes viimasest kaldest üles seal, et enne Kassitoomet saaks veel pisut hinge tõmmata, kui sealne tõus jälle viimase välja võtab. Õudselt piinlik mööduvatest jalakäijatest, kellest ma oma kiunuva hingamisega mööda pean „kihutama“. Tollel aga klapid nii kõvasti kõrvas, et isegi rattakella ei kuulnud. Viimasel hetkel tõstis pilgu üles ja hüppas ehmunult teeserva. Kange kihu oli rattalt maha hüpata ja paar käredat sõna talle kõrva viliseda aga mida sa õiendad kui endal Cindy kõrvus lõõritab, kuidas ta ikka „drove all night“ ja on see ikka „alright“ sest tal plaanis „to make love to you“. See toob silme ette kohe kujutise mu enda emast auto roolis, kes iga jalakäijat sajatab ning lehmaks nimetab, sest too liikuvat meelega nii aeglaselt üle tee. Ja jalgratturid on kõik debiilikud. Üleüldse on mu tolerantsuse piir kuidagi kinni kasvanud nagu hooldamata kalatiik. Peab hakkama piire õgvendama ja muda välja rookima.

I

Uskumatu, aga all garderoobis olen ma 7:54. Jõuan täpselt! Jõudsin või?

Kas müüt või päris?

Koolipõlves sünnitusosakonnas praktikal olles pillasin maha teelusika. Mööduv ämmaemand lõi selle jalaga puhketoa kapi alla enne, kui ma selleni oma urvakil tagumikuga küündida jõudsin:

"Mitte kunagi ei tõsta sa üles maha kukkunud lusikat siin osakonnas!" Minu suuri silmi nähes teatas ta, et ei ole meile siia neid naisi vaja. Hiljem täheldasin, et nii mõni teinegi ämmakas lükkas lusika kapi alla. Kord nad isegi naersid, et kui nad siit ära peaks kolima, siis saab hunniku lusikaid jälle. Usk sellesse, et lusikas tähendab naiskülalist, on tegelikult levinud uskumus ka rahva seas. Sünnitusosakonnas tähendas see muidugi tööd. Selge see, et ämmakad ei tahtnud lisaks olemasolevale tööle veel lisa tööd, mida mahakukkunud lusika üles tõstmine tuua võis. 

Oma praeguses osakonnas peaksime kõik noad, kahvlid, lusikad siis kapi alla lükkama, et kedagi ei tuleks. Kahvleid on meil muidugi niigi vähe... Samas aga on osakonnas tugev usk sellesse, et kunagi ei tohi öelda, mainida või teha plaane justkui kerge ja rahuliku päeva kohta, sest see tähendab, et raudselt tuleb mõni erakorraline. Selline ebausk... Erakorralised patsiendid ei küsi sellest, kas sul on rahulik valve või ei ole. Nad tulevad, kui neil on vaja. Meie osakonna spetsiifika on juba selline, et ravi on kurnav ja raske ning paratamatult on siin või seal keegi, kes viimaks ravi all murdub ning satub neutropeenia või muu ravi tüsistusega meile sisse. Igatahes otsustasin, et igal rahulikul valvel kavatsen ma kõva häälega rääkida, kui rahulik mul on ja kui mõnus valve mul on. Täna on teine kord juba peale seda otusust.

Esimesel rahulikul valvel tuli mulle kaks erakorralist patsienti. Kella 6 paiku õhtul üks.  Palavik, kõhulahtisus - muidu päris asine teine. Öö temaga oli endiselt rahulik, kui patsient end sisse seadis. Kella 10 paiku õhtul saabus veel üks patsient, EMO lehel 3 kloonilis-toonilist krambihoogu, millest ühe puhul kasutati diazepaami. Patsient oli ärevusttekitav, kuid krampe meil öösel ei andnud. Tegelikult ei esinenud ühtegi krambihoogu nendel päevadel, kui ta meie osakonnas oli. Vähe kiusakam töökaaslane võiks nentida, et "no mida ma siis ütlesin", kuid hoolimata ka sellest patsiendist oli mul ikka vaikne ja rahulik öö.

Täna saabus kolm erakorralist patsienti. Kõigil neil palavik ja kõhulahtisus. Kui arvestada, et esimese prouaga on antibiootiline ravi pluss püsitilk, siis võib seda lugeda rahulikuks ööks. Samas teine patsient on pisut komplitseeritum. Alustasin ravi dopamiiniga 10 mg/ml 1 ml/h. Nüüdseks on dopamiini kiirus 3 ml/h ning lisaks tilgub noradrenaliin 0,5 mg/ml praeguse seisuga 5 ml/h. Luba on tõsta kuni 7 ml/h, kuigi sellel lage tegelikult olema ei pidanud... Igatahes, kuigi me patsiendi vahepeal juba maha matsime, siis pisut aega tagasi küsis ta minult, mis kell on.

- Pool kaksteist.
- Nii vähe?
Kuhu sul kiiret, kulla mees. Kuhu?

No ja siis saabus kolmas kompvek seal kuskil vahepeal. Ikka palavik ja kõhulahtisus. Suu narmendab ja vestlusest aru saamine on ainult ühepoolne, sest praeguseks maha peetud vestlusest olen ma aru saanud ehk 5% vastustest. 

Siiski siiski. On alles teine rahulik valve ja 2 päeva ei tee veel statistikat.

150 kg ja munakollane

Nii tihti olen kuulnud küsimust: „Miks Jumal laseb sellel kõigel juhtuda?“

Ma ei tea, kas mul on õigus ennast nimetada kristlaseks. Kristlane on aunimetus. See on tiitel. Nagu ka kangelase aunimetus antakse inimestele, kes on kedagi või midagi päästnud. Nii on ka kristlane tiitel, mis tuleks omistada inimestele, kes on selle ära teeninunud. Minu enda ema suudab seda sõna öelda sellise põlgusega, milles on tunda, kogu solvangut, mida ta sellesse panna tahab, et mulle haiget teha. Selles on tunda seda ilmaliku kristlase prototüüpsust, kus kristlasele on omistatud mingi eriline püha eksimatuse aura ja oreool. Ja kui keegi ennast siis kristlaseks nimetab, pilgatakse teda, kuna arvatakse, et ta tahab ennast samastada selle prototüübiga – püha, puutumatu, ilmeksimatu. Aga minu jaoks on kristlane eelkõige inimene, kes mitte ainult ei usu Jumasse ja Kristuse jumalikkusesse, vaid kes tahab ja püüab järgida Jumala sõnumit siiras usus ning usub ka Jumala kõikvõimsusesse. Kes ei ole ideaalne, kuid kes USALDAB Jumalat. Kristlane olla tähendab mitte ainult uskuda, vaid ka usaldada ja järgida Kristust.

Ma olen küll ristitud, olen teatud elu etappidel isegi pidanud ägedaid lahinguid Jumala pärast nii iseenda kui teistega. Kuid praeguseks ei ole ma enam kindel, kas ma tegin seda seetõttu, et ma uskusin sellesse, või tegin ma seda lihtsalt vastandumise pärast. Ma tean praegu ühte – ma usun. Usun Jumalsse, usun Kristusesse, usun Tema kõikvõimsusesse. Kuid minu järgimine on selektiivne ning usaldus puudub. Mitte usaldus Jumalasse, vaid usalds iseendasse. Selleks, et suuta ennast Jumalas usaldada, peaksin ma suutma andestada. Andestada eelkõige iseendale ja seejärel teistele. Aga mu süda on kalk ja kõva. Nagu seisaks tuisus lukustamata ukse taga suutmata seda avada, sest ei suuda alanduda selleks, et paluda andestust asjades, mida sa teinud oled neile, seal teisel pool ust. Isegi teadmises, et sind võetakse vastu lahkelt nii nagu sa oled. Seega ma ei kategoriseeru kristlase ühisnimetaja alla. Aga ma usun.

Mul on paar testi enese läbikatsumiseks, et teada, kas ma olen õigel teel. Me kõik armastame sõbralikke, lahkeid, abivalmeid ja viisakaid inimesi. Tihtipeale peame ennast kõige paremaks, viisakamaks ja lahkemaks inimeseks, sest kui meile öeldakse tere, siis me alati teretame vastu, kui meile naeratatakse, siis me alati naeratame vastu, kui meile on raskel eluhetkel appi tuldud, siis oleme ka meie neile nende rasketel hetkedel vastu tulnud.
Oma kuulsas mäejutluses on Jeesus öeldnud: „Ja kui te üksnes oma vendi tervitatate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee seda sama?“ (Mt 5:47) Eks ole? Nii lihtne on öelda tere oma sõbrale, või naeratavale inimesele tänaval. Aga kuidas oleks inimesega, kelle vastu ma vimma kannan? Kas ma suudan öeda tere ilma ilmse põlguseta? Kas ma suudan tervitada teda nii, nagu ma tervitaksin kallist inimest? See ei pruugigi tere olla. Ükskõik milline lahke tegu. Ulatada paberilehte, avada ust, korjata üles maha kukkunud ese, mantlit selga aidata, naeratada? Kui ma seda ei suuda, olen ma läbikukkunud.
Samuti "kõik mida sa teed teistele, seda teed sa Jeesusele". Midagi sellist on kirjas piiblis.

Oi kui ilus... Palju õnne!

Rasedus on õnnis aeg. Rase naine on just kui hoopis teine inimene - hajevil, hõljakil, õndsa naeratusega ning üleni särav, just kui hoopist teisest universumist. Nagu see meie Mariski. Justkui täitsa tavaline Maris, aga hoopis teist moodi. Selline mõnsa, ümar ja pehme, et tahaks kohe ümbert kinni võtta, pigistada ja ühe ervinaabelliku utsa-utsa teha. Meenuvad need mõned tunnid enne Dominiku sündi, kui me Kadri juures Marisel veed lahti jõime. Maris muidugi ei joonud. Tema oli meil kaine autojuht. Sel hetkel aga, noil hilistel öötundidel, kui mitte isegi varajastel hommikutundidel, kui ta pea vetsuuksest välja pistis ja ütles, et "veed tulid ära vist", kajas eufoorilisetest juubeldushüüetest kogu püstak. Pilt võis ju tavainimesel pisut koomiline ka olla - üks peatne sünnitaja vetsus potil naerab südamest ja samas oigab kohe ning neli tipsutanud värskelt lõpetanud "kergelt" vintis ämmakat juubeldamas. Kätlin kordas mitu korda: "Ma ju ütlesin, et sünnitaja näoga. Ma ju ütlesin", Tuisk tahtis kohe numbreid valima hakata, Jannole ja Margitile ja Raunole ja... nojah. Meie kepsutasime Kadriga teises toas ja üürgasime laulda: "Hakkame mehed minema..." Kadri lubas pühalikult, et ta ei tõmba kunagi enam vetsus vett. Probleem oli ainult selles, et kuidas Puhjast Tartusse saada? 3 purjus ja 1 kaine, aga sünnitusvaludes ämmakas... Kätlin lubas ise sõita. Meeter haaval ja ilma tuledeta. Rõhu kandis plaanisime me kolmekesi Margiti ka peale võtta, kes nagunii pidi Dominiku ilmale aitama, aga ma arvan, et Marise mõistus oli hägustunud ja ta suutis veel mõelda ainult: "Kodu... Dušš..." No igatahes Tartusse me jõudsime. Maris läks koju duši alla ja Janno sõidutas joodikud laiali. Ja paari tunni pärast saime sõnumi, et Dominik on sündinud. Oi Dominik, kahju et sa tüdruk pole. Poisid ei hooli pooltki sünnituslugudest, mida nende vanemad neile rääkida võiks... 

Igatahes ootame me nüüd jälle titat. Või noh... Maris ootab. Koos meiega. Ja kõht on nii nunnu, et teeks kohe utsa-utsa... Kõik need kaunid pildid ja inimeste õnnesoovid, et oi kui armas ja palju õnne. Ja ikka veidi on kade ka, et miks mõni kõht on nunnum ja armsam kui teine. Mul on ka ilus nunnu ümar kõht, mis muudkui kasvab. Suisa paljas (loe: palli kujuline mitte alasti)! Miks keegi mulle õnne ei soovi? :( 

Huumoriga või huumorita?

Nii nagu igal erialal on haiglaski omad naljad. Mina olen kokku puutunud siiski põhiliselt naljadega, mis on seotud nii minu osakonna inimeste ja spetsiifikaga, kui ka

mingil määral ämmaemandate naljadega.

Ämmakate naljad on enamasti muidugi allapoole vööd. Nii öelda tussunaljad. Kogu jutt käib põhiliselt ikka august ja augu ümber. Samas on need sellised naljad, mida ma ei saa kasutada kuidagi oma osakonna töötajatega. See on taunitud teema tavainimeste hulgas, kuid suhteliselt tabu on see teema ka tegelikult tervishoiutöötajate seas, kes ei puutu kokku rasedate, sünnitajate ega sünnitanutega. Seetõttu on vahest nii värskendav saada kokku oma kursa kaaslastega, kelle jaoks ei ole inimekeha juures mitte miski tabu. Praktika päevilt sünnituses on mul siianii eredalt meeles, kuidas Margit igakuise kuupuhastuse kohta kommenteerivalt ütles, et lekke korral käid tööl ringi nagu Jaapani lipp. Oma osakonnas ma püüan siiski allapoole vööd naljad vahele jätta, et vältida ebamugavat vaikust ja kõõrdipilke.

Osakonnahuumor on meil enamasti must huumor. Kõrvaltvaatajale võib see enamasti kalk ja südametu tunduda, aga kallid kõrvalseisjad, ärge võtke südamesse, naljad ei ole personaliseeritud vaid pigem juhtumipõhised. Laialt levinum fraas, mida ma tean on „vaatamata ravile jäi patsient ellu“, mis küll pärineb kooli kirjandist, kuid on siiski pälvinud rahvasuus oma koha. Kummalisel kombel, ei ole see meie osakonnas eriti naljakas...

Osakonna elu on meil aga tihti nagu anekdoot, kus Juku asemel on peategelaseks hoopis Maire või Piret või Age. Põhiliselt olen ma muidugi kokku puutunud naljadega, kus peategelaseks on loomulikult Age. Kord oli meil üks haige, kes oma viimased hetked meil osakonnas veetis. No kui tõtt öelda, siis on meil tiba rohkem kui üks olnud, kuid konkreetne lugu juhtus lihtsalt selle ühe patsiendiga.  Ta oli küll voodihaige, aga tundus, et elupäevi oleks tal jagunud veel nädalat paar. Kuid nagu tihtipeale ikka, tuleb surm vahest ootamatult. Mõnikord on see isegi oodatult ootamatu. Nii juhtus, et ka see patsient läks järsult halvaks - vererõhk langes, patsient kukkus koomasse ning hakkas lõrinal hingama. Sellisest ootamatust patsiendipoolsest käitumiset ehmatanult haaras Age aspiraatori ja hakkas ruttu hingamisteid puhastama. Paraku patsient siiski suri minutite jooksul. Ise eneset oli see absoluutselt korrektne käitumine Age poolt antud olukorrast, kuid ee lugu jäi talle külge kui tatt. Nüüd alati, kui osakond on puupüsti rahvast täis nii, et 12 koha peale pretendeerib 24 inimest, kellest paar on veel erakorralist haiget, siis ilgutakse Age kallal ikka, et „Noooh? Väikene aspiratsioon?“

Või siis hoopiski üritame teda takistada palatisse minemast, kui on teada, et patsiendi lahkumine on tundide küsimus. Me ei luba Agel patsiendi seisundit minna konstateerima, sest äkki raputab teise jälle elule. Nimelt oli tookordne patsient juba pikalt osakonnas sees olnud ning ootas oma viimseid tunde. Igasugune ravi oli ammu juba maas, ainult morfiin jooksis veel valude leevendamiseks. Haigus ei olnud patsiendist muud alles jätnud kui paljas luu ja kahvatu naha. Mingil hetkel, kui Age õhtul palatisse läks, lamas patsient ülestõstetud peatsiga voodis silmad suletud ning tundus erakordselt kahvatu, sellise spetsiifilise surnu-surija näoga. Kes on surijatega kokku puutunud, teab seda näoilmet, kui enne surma silmad sügavale auku vajuvad nii, et valgus ümber silmade tumedad sõõrid joonistab. Nina muutub erakorselt teravaks, just kui püüaks inimesest välja kistav hing veel viimase jõuga ninast kinni hoida ning venitab seda taeva poole. Tõenäoliselt tuleb see fenomen lihtsalt sellest, et kõik lihased lõdevenevad ning näolihased vajuvad alla jäädes nahkapidi nina kõhretele rippu. Nii tundus ka tookord Agele, et patsient on kas surnud või suremas. Kuigi surm oli siin palatis oodatud, siis esimese reaktsioonina kummardus ta küll patsiendi kohale, et aru saada, kas patsient on lahkunud, kuid aru saamata, kas on siis, haaras ta patsiendilt õlast, raputas ja küsis: „Kuidas sa ennast tunned?“ Patsient võpatas, avas silmad ja vastas: „Hästi.“ Natukese aja pärast tuli puna ka palgele. Järgmisel päeval patsient siiski suri. Kes teab, ehk oleks juba eelmisel päeval läinud, kui õde oleks lasnud...

Maire on meil teine selline ohver. Kui osakonnas on pikalt olnud mõni väga raske haige, kes tõenäoliselt on surija, kuid kelle aeg venib ja venib nii, et see kurnab nii surijat, teisi patsiente kui ka personali. Siis me naerame ikka, et Maire võiks tööle tulla. Tema on meil selline sitamagnet. Tihtipeale surevad meil patsiendid kolme kaupa. See tähendab, et üsna lühikese aja vältel läheb mitu patsienti. Siis on pikem paus jälle. Tavaliselt on need sügis- ja kevadperioodid. Mingil sellise aja vältel juhtuski nii, et kui Maire tuli tööle, siis suri patsient tema vahetuse ajal. See oli talle emotsionaalselt väga raske periood, kuid hiljem viskas ta ise ka selle üle nalja.

Pigem mitte naljana, kuid lihtsalt käibe fraasina on kasutusele läinud kolmandas isikus endast rääkides selline lause nagu „Heleril on palve“ või „Piretil on palve“. See tuleb ühelt meie karakterlikult doktorilt, kes alati helistades ütleb telefoni: „Makkol on palve…“ ja siis tuleb mingi korraldus. Seda korraldus suudab ta aga viis korda muuta ja kümme korda täiendada ning seda iga viieteist sekundi tagant helistades alustades ikka fraasiga: „Makkol on palve.“ Kord aga räägis Piret mulle, et mingil põhjusel old õed osakonnas palatites laiali kui Makko helistas ja oma palveid esitama hakkas. Ma ei mäleta küll, mis need korraldused olid, aga juhtus nii, et meie osakonna põetaja Piret juhtus kõik need korraldused vastu võtma. Pisut enne nelja, kui Piret oli oma asjad juba kokku pakkinud, vastas ta viimast korda telefonile, kust kostus: „Makkol on palve…“ Piret aga vastas automaatselt: „Telefon, millele te helistate, ei soovi teiega rääkida! Tuut-tuut-tuut!“ – Torus kõlas valjult „PIRET!“ ning mingi hetke pärast kostus „linnupuuri“ trepilt kontsade klõbinat ning garderoobi poole kiirustav Piret nägi trepil seismas doktorit käed puusas. Õnneks on doktor suhteliselt hea huumorimeelega…

Mairega seoses tuleb meelde üks paljudest kordadest eredamalt kui teised. Tol päeval oli meil palju tegemist, ja kui me õhtul diivanile saime visata, siis vajus Maire Vallikraavi väikesel diivanil kerratõmbunult unne. Mina vaatasin veel mingit hilisõhtust serjaali, kui Maire äkki hästi peenikese häälega kägisedes kuskilt kurgupõhjast hakkas appi karjuma. Ikka "Appi!" ja "Appi!". Tõstsin pea üles ja vaatasin Mairet, siis raputasin teda ning peale lühikest aega tõtt vahtimist hakkasime mõlemad naerma nii, et kusi püksis. Me ikka terve tunni vast naersime ja kõkutasime veel. Selgus, et Maire oli unes näinud, kuidas üks patsient tuli hämaras puhketuppa ja vajus talle üle diivani peale. Raskuse ja rõhumistunne oli nii tugev, et ta suutis ainult appi karjuda. Seda appi karjumist ma siis kuulsingi. Järgmisel korral kokku trehvates rääkis Maire, et ta oli Heljaga tööl olles samas situatsioonis jälle appi karjunud. Maire oli suurel diivanil pikali ja Helja toolide peal. Ja nii kui Maire läbi une jälle appi karjuma hakkas, hüppas Helja püsti ja tormas koridori poole. Maire ise ärkas oma karjumise peale üles muidugi. Nähes Heljat toast välja tormamas, hakkas muidugi naerma ja küsis: "Kus tormad? Mina vajan ju abi."

Ei midagi erilist. Lihtsalt ühe süsteemi hammasrattad...

-         „Ma nüüd täpsustasin ja teate, infolehel on ikkagi kirjas, et soovitav annus päevas on 2 tabletti. Kas 1 tablett hommikul, teine õhtul või kaks tabletti korraga. Samas aga kui see ikkagi iiveldust ära ei võta, siis võite vabalt võtta veel kolmanda ja neljanda tabletti, sest maksimaalne ööpäevane kogus on ikkagi 9 mg.“

-          „Ei, eelmisel korral ma sain hakkama selle kahe tabletiga. See iiveldus on nii raske taluda.“

-         „No jah, aga kui selle kahe tableti baasil tekib ikkagi iiveldus, siis pole ka hullu kui te veel võtate. Parem, kui saate hakkama kahe tablettiga, aga maksimaalselt on lubatud võtta ikkagi 9mg.“

-          „See on ju üheksa tabletti!“

-         „Tõepoolest, aga ma arvan, et nii palju te ikka võtma ei pea. Siiski arvestage sellega, et täna ma olen teile juba 3 milligrammi teinud.“

-          „Jah. Kui sellest kõhulahtisusest ka veel lahti saaks…“

-          „No ma olen kindel, et Loperamid aitab kindlasti. 8 tabletti maksimaalselt päevas jah?“

-         „See on hea jah. See on mul juba selgeks õpitud. Ma olen täna võtnud juba kaks tabletti hommikul ja  siis veel kaks tabletti. Käisin just tualettis ja ikka oli vedel. Ma arvan, et võtan veel kaks tabletti, siis jääb mulle veel kaks.“

-         „No jah, me oleme ikka soovitanud võtta esimesel korral kaks tabletti ja igal järgneval korral peale tualetis käiku veel ühe tableti, kui kõht on endiselt lahti. Ega seda kõhtu jälle lahti saada ka tore pole, kui liiga palju saab.“

-          „Kas tõesti? Ma võtan siis nüüd ühe tableti. Ega see teistpidi asi parem ei ole jah.“

-          „Pea asi, et koju sõidu ajal midagi ei juhtuks.“

-          „See oleks hirmus jah. Aga õnneks sõit on lühike. Nii 20 minutit.“

Silmade eest vilksab läbi Kavilda ürgoru puised teeperved, Mõisanurme lagedad suured künkapealsed põllu ja karjamaad koos üksikutesse puudesalkudesse peitunud majadega. Ja siis suur silt „Puhja“.  Paremal pool mõned majad puude vahelt vilksamas, Puhja bussijaam. Vasakule jääb Reku tee ja kohe peale seda renoveeritud kollane maja, mis kunagi minu varajases nooruses, nii kainiku eas, oli toidupood.  Sealt edasi kulgeb vaade läbi tillukese oru otse Puhja „südalinna“ algusele – medpunkt, Piilu baar, koolimaja, elamute rajoon. Jah, Puhja on ka kahekümneminutiline tee…

-          „Kust tee siis tulete?“

-          „Puhjast.“

Süda teeb rõõmsa pumpsatuse. Või on see lihtsalt südame arütmiline jõnksatus, mida viimasel ajal mul järjest tihedamini ette tuleb.

-          „No näete siis. Mul õde ja vend ka elavad seal.“ 

Umbes seitsmekümne aastase proua lõtvunud näolihaste uskumatult võimekas ilmekus vaatab mulle otsa pisut suisa kohkunud üllatusega nii, et lisan ruttu oma venna ja õe nime, et pisut selgust tuua. Kui ma venna nime mainin, siis tõmbab mul süda hetkeks kokku ehmatavas äratundmises, et võib-olla on mu venna robustne sõnade kasutus üldtuntud terve Puhja väikese valla piires ning tuua esile mingi ebameeldiva impulsi proua pedagoogilises hoiakus. Samas loodan kohe, et õe nime mainimine pehmendab asjaolusid. Mõlemad on ikkagi sõbralikud, abivalmid ja töökad inimesed… Proua suu vajub poikvele ning punetavad silmaümbrused valguvad veel suuremaks kui proua kulmud peaaegu juuksepiiri puudutavad. Seisan ise kindlasti veel totrama ja ebalevamalt seal, sest ma ei oska mingit seisukohta võtta sellest, kas uudis mõjus hästi või halvasti. Kortsus kätel on selgelt märgata maksaplekke, kui ta käed suu ette tõstab ning silmadesse pisarad valguvad.

-          „Tulge siia! Tulge, tulge!“

Astun sammu lähemale, kui proua mul käest haarab samal ajal teise käe sõrmedega pisaraid pühkides. Olukord on pisut ebamugav. Uurin halle lühikesi juukseid ja punetavaid vesiseid silmi. Üritan tabada mingit tuttavat vanaldases näos. Üleval on proteesid, all kaks eesmist hammast puudust. Sellest ka väike susin kõnes. Ei midagi… Proua haarab ka teise käega mu käest ja surub seda tugevalt. „Heleri!“ Süda pumpab vist ämbri verd korraga läbi ikka jõnks ja jõnks. „Minu lasteaia laps!“  Puh! Milline kergendus… Tundub tõesti, nagu heldimuse ja äratundmise pisarad on silmis. Mis selle proua nimi oli? Tunnen, kuidas aju tarvitab ära kogu mu hapniku ja suhkru varu, püüdes luua mingeidki seoseid minevikus Puhja lasteaia ja vana naise vahel. Nimi kah saadanas ei meenu. Ah, eks ma pärast nimekirjast vaatan. Naise jõud kätes ei rauge ning ma tunnen, kuidas verevool käes aeglustub. Juuste juurte all kohiseb ja pulbitseb miski, ma arvan, et veri vist. Age oleks raudselt näost tulipunane jälle. Age on üldse väga kerge punastama panna. Kiida või laida või aja vihaseks, kohe on näost punaselapiline ja üsna varsti täitsa punane. Nii on kah raske elada, kõik tunded näkku kirjutatud. Olukord kisub imelikuks, naine muudkui surub mu kätt ja vaatab mind heldimusega, mina vaatan kord talle otsa, siis aknast välja ja siis jälle otsa ise pomisen mõttetuid lausekatkeid nagu „No näed siis“ ja „Vaat kus lops“.

-          „Jah, minu lasteaia laps. Koolis ma sind ju ei õpetanud?“

Raputan pead.

-          „Minu klassijuhataja oli Valve…“

-          „Kade! Jah, vend käis sul küll lasteaias. Ja õele andsin tunde koolis!“

Proua pigistab mu kätt. Piinlik. Tõmban lihtsalt ära? Ei, siis oleks veel piinlikum. Siis ei teaks me kumbki, kuhu oma käsi panna… Uskumatu, et ta jõud ei rauge.

-         „No mul tuleb jah meelde esimene päev, kus ma Paltseri Kaupol tool tagant ära tõmbas ja ma peale seda mitu tundi nurgas seisin. Milline draama see oli… Kus sa siis elad seal?“

-          „Nendes suurtes majades. Mummidega ühes majas. Rein on ju Armsale see… noh…“

Proua pühib korraks silmi ja haarab uuesti mu käest.

-          „Äi.“

-          „Äi jah!“

-          „No näed siis… Kuidas sa siia sattusid?“

Proua pigistab veel tugevamalt mu kätt ja pisarad valguvad silmadesse.

-          „Kiirabiga. See on mul üldse teine kord siin olla. Ah, see on nii pikk lugu.“

Proua lõug värhatab ning ta surub veel tugevamalt mu kätt.

-          „Kiirabiga?“

-          „No jah. Ma käin ju pikemat aega juba siin. Abikaasagi suri hiljuti.“

-         „Ega ometi samasse haigusesse?“ Püüan lohutavalt proua kätt patsutada. Pisar jookseb üle kortsulise põse.

-         „Ikka samasse. 2011 matsin teise. Tal läks väga ruttu. Avastati liiga hilja ja varsti juba läkski. Ta ei olnud valmis veel minema ega mina jääma. Ma arvan, et see kõik aitas kaasa. Ma võtan praegu ju ka antidepressante! Käin doktor juures.“

-         „Absoluutselt! See kõik on väga stressirikas.“ Tunnen kuidas käsi proua haardes higiseks muutub. Kaastunde ja piinlikkuse vahel otsin ikka veel võimalust oma käsi vabastada. „Kuidas sa siis ikkagi haiglasse sattusid? Valuga?“

-         „Jah, kiirabi tõi. Esimesel korral ta tuli. Mul vererõhk ka kõrge, elan ju üksinda ja hakkan kohe närveerima, kui natuke tõuseb. Mind hurjutati, et mis ma närveerin ja krutin siin ennast ülesse, mulle öeldi, et mida sa hüsteeritsed!“ Proua lõug väriseb ja vesised silmad vaatavad aknast välja kaugustesse. Vaatan tilgasüsteemilt aega. Loputus on juba 2 minutit tilkunud ja sama kaua olen ma siin seisnud, käsi raudses haardes. Tänan jumalat hooldus- ja õenduspersonali eest osakonnas ja loodan, et patsiendi halvad mälestusest tervishoiusüsteemi hammasrataste vahelt hägustuvad aja jooksul.

-         „Lõpuks ma ütlesin, et mul kõht valutab. Siin naba juurest,“ ta veab näpuga pidžaamapluusil naba juures ringe. „Nad tegid mulle valuvaigistit. Ega nad mind siis kaasa ei võtnud. Järgmine kordki ei võtnud. Alles kolmandal korral, kui nad tulid, siis ma ütlesin, et ega ma teist enam maha ei jää. Nüüd võtate mind kaasa. Hea et Anvelt oli seal. Ma kartsin, et nad kärutavad mind teistpidi kohe EMOst jälle välja. Aga doktor Anvelt võttis vastu, saatis gastroenteroloogiasse. Mind pandi veel intensiivravipalatisse kuna kohta polnud. Tehti uuringud. Ma pakkusin, et äkki on vähk, aga uuringu arst vaatas mind ja ütles, mis te nüüd, vähki ei ole. Hea kerge olla. Ma olen koguaeg terve olnud. Maal isatalus aias toimetanud.  Kui koju sain siis umbes nädal aega hiljem öeldi, et vähk. Ja väga raskes staadiumis. Siis läksin doktor Olavi vastuvõtule, kes tegi veel uuringuid ja käskis siis kohe osakonda minna. See oli kõik minutite mäng. Ma olin  siis nii jõuetu ja valudes. Ja siis ma nii mäletan kuidas õde …“ proua niigi vesised silmad valguvad pisaraid täis. „… kuidas õde mu peale karjus, et mis te siia tulete ja kes teid saatis. Ja las see, kes teid saatis otsib teile ise koha, sest temal kohta ei ole.“ Mul kihvatas sees mingi äratundmine. Vihale ajas. Ja naerma. Kujutasin ette kuidas doktor Olavi tuleb ning õnnetu näoga osakonnas ringi käib, otsides mingit kohta patsiendile ise kohmetu ja arg hirmust õde Fuuria ees…

-         „On tõesti igasuguseid inimesi. Tõesti ma ütlen, patsiente ja tööd on palju, õdesid on vähe, palk on nagu ta on, aga jäägem inimesteks. Muidugi inimesed väsivad aastatega ning tööst saab rutiin, sealt tuleb ka see, et unustatakse, miks oma tööd siin tehakse...“ tunnen kuidas ma räägin mõttetut vahtu püüdes leida vabandusi ja ühtlasi selgitada seda asja juba iseendale.

-          „Jah, aga sellistel hetkedel on mul tahtmine öelda neile, et vabandage, see ei ole see koht, kus te töötama peaksite. Minge ja otsige endale sobivam töö.“ Tunnen kibestumust proua vaikses hääles ja pilgus. Rinnus on ängistustunne teadmisest, et selle kohapeal oleme me arengus kõvasti maas. Miile ja miile. Meremiile! Silme ees kangastuvad pildid sellest, kuidas asjad toimisid 8 aasta taguses Inglismaa väikeses haiglas Guildfordis. Valge, puhas, naeratavad töötajad, positiivne meeleolu. Hetke situatsiooni kurbus joonistab sellesse pelku kangastusse praod, kuni see kildudeks kokku variseb, jättes alles tumeda pildi ratastoolis vanaldasest väsinud naisest, selle taga seisvast eakast prouast, taustal ringi tammuvast kirurgist, kes segaduses ruumist ruumi vaatab ning vihaselt turtsuvast õest, kes peale oma sadistlikke sõnu abivajajatele selja keerab, jättes nad sinna seisma segaduse- ja solvumistunnetega. Mis edasi? Kuhu edasi? Kas me jääme? Kas me läheme? Miks ta karjub me peale? Kas ma ei saagi ravi? Aga mul on vähk… Vähk! Paaniline hirm surma ees, nii suur, et ei julge sellel mõeldagi, kuid valus mälestus aasta tagustest sündmustest, kus abikaasale diagnoos pandi, kui kiiresti kõik läks ja pidevatest surnuaia külastustest … Kõik see loomas hirmuvõrgustiku südame ja meelte soppi ilma sõnu vormimata. Surm hiilib ringi ja ootab. Ja ootab…

-       „Jah tõepoolest…“

-       „Aga ma olen selline kange ja mul oli õde ka kaasas. Ega me ei läinud kuhugi, seisime seal koridoris, mina ratastoolis. Mul läks päris halvaks, et ma isegi ei mäleta, kuidas me palatisse saime, aga siis olin ma üheses palatis. See oli nii õudne. Ja ega tänapäeval ju ka need arstid käivad hommikul kogu konsiiliumiga palatist läbi ja ega sa rohkem oma raviarsti ei näe ju. Ega nüüdsel ajal ei ole sellist asja nagu vanasti, et õde ja arst patsiendi juurde tulevad ja temaga räägivad.“

Tunnen piinlikkust tervishoiusüsteemi ees samast tunnistades tõsiasja, et proual on õigus. Naise hääle ei ole süüdistav ega etteheitev. Pigem kangastub pettumus ja solvumine. Kange pakitsus on rinnus hakata uuesti õigustama seda, et patsiente on palju ja personali vähe ja palk on väike ja maa on külman’d ning kärss kärnas. Selle asemel aga kinnitan hoopis, et eks ta just nii olegi.

-         „Ja siis doktor Margus... Noor arstike, aga ma olen nii tänulik!“ Jälle vajuvad proua hõõrumisest veel punasemad silmad pisaraid täis. „Teate kui hea tunne on, kui sinuga räägitakse kui inimesega,“ ohkab proua ja nutab. Tean küll. Vaatan talle otse silma. Väga halb tunne on. Abituse ja ängi tunne. Hüpnotiseeriv. Ma ei suuda oma silmi tema vesistest ahastavatest silmadest kõrvale pöörata. Meenuvad asjad, millest ma läbi aastate selles osakonnas olen unistanud ellu viia.

Vallikraavi teisele korrusele rõduga tuppa selline väike isetegevustuba, kus on käsitöö nurk ja lauamängud. Kus tegusamad inimesed tuleksid kokku, saaks lähemalt tuttavaks. Kujutasin ette grupiteraapiat – valgus-,  värvi- või lõhnateraapias. Seinal kangarulli tikkimislõngadega kanga kõrval korvis, kus igaüks, kes soovib, saaks osakese ennast kangasse tikkida – ehk oleks sellest lõpuks tulnud mingi omapärane seinavaiba moodi asi, või midagi, mida raamida lihtsalt. Võib-olla ka maalimistarbed. Iga pilt nendel jubedatel hallidel seintel looks hubasema tunde. Või siis Maggie stiilis päevakodu moodi hoone, kus nad saaksid tulla kohale igapäev, et veeta oma aega kas mõnes rühmas või ka iseseisvalt materjale uurides, kus oleks võimalik teha kohvi ja teed ja midagi küpsetada, kus oleks olemas õde, nõustajad, sotsiaaltöötajad, arst, kuid kus hoone oleks samas hubane, ilma märgistusteta ustel „Arst“, „Protseduurid“, „WC“. Vaid kus kõik oleks just selline mõnus nagu kodus. Või siis keemiaravi kabinet... kus õde tegeleks just selliste patsientidega, kuulaks neid, selgitaks seda, millega nad haiglas võivad kokku puutuda, räägiks sellest, kuidas ravi talle mõjub, kuidas ta ennast tundma hakkab ja kuidas ta võiks elada oma diagnoosiga elamisväärset elu kuni paratamatu lõpuni. Kus ta saaks abi igas küsimuses, mis teda vaevab ja kus ta tunneb, et teda tõepoolest oodatakse ja ta ei ole tülinaks. Kus õpetatakse tromboosi märkamist ja varast avastamist, kus selle kulgu ja ravi jälgitaks. Kus õpetataks käsitlema stoome ja märkma neutropeeniat. Kus oleks võimalik saada toitumisnõuandeid ja mõistma alternatiivse meditsiini tähendust ning leidma tohutu meedia virr-varrist üles oluline. Kus ka lähedased võiksid tulla ja oma mure välja lasta. Kus mitte keegi ei ütleks seda kohutavat lauset: „Miks te siia tulite?“

-         „Jah, doktor Margus… Tema tuli ja istus mu voodi äärele ja rääkis minuga. Taevas küll, ma olen selle paari aastaga äärest äärde meditsiini õppinud … See on nii oluline, kui sinuga hästi käitutakse!“

Mind valdab kergendus teadmisest, et siin osakonnas puutub ta kokku pigem hea kui halva suhtumisega.

Proua jätkab vesiste silmadega ühe käe sõrme otstega kord üht kord teist silma hõõrudes. Ma peaaegu ei tunnegi enam seda, kuidas ta sõrmed on ümber mu pontsaka käe surutud. Teen endiselt plaane, kuidas piinlikkust valmistamata oma käsi kätte saada, aga proua haare on tugev nagu Venemaal.

-         „Järgmisel päeval olin juba operatsioonil. Seal oli minutite mäng. Arst ütles, et ma olen täis kasvanud. Seal jämeseoole ja sigmasoole vahel oli vaevu tajutav vahe!“ Proua surub oma pöidla ja nimetissõrme peaaegu kokku, et illustreerida soolte vahelist ruumi. „Nad pidid mind kohe lõikama! Doktor Margus ütles, et viimane staadium. Et ma olin päris täis kasvanud. Aga et nad lõikasid kõik välja. Siis selgus, et mul on kopsudes kaks täppi. Need lõigati mul välja. Hakkasin doktor Krista juures käima. Ma sõin päris kaua tablette. Neid Xeloda tablette.“

          Noogutan.

-          „Need panid mul haiguse seisma. Aga siis avastati kompuutris uued täpid. Ja mind lõigati uuesti. Peale operatsiooni ütles arst, et nüüd on vaja tulla osakonda keemiaravi saama, sest nad ei saa enam uuesti lõigata. Ma proovisin doktor Kristat kätte saada aga tema number ei vastanud. Ma proovisin mitu korda.“

-          „Meie arstid võtavad ka polikliinikus vastu, ehk sattusite sellel ajal helistama, või siis oli doktor puhkusel.“

-          „Ma teadsin, et ta võtab kella 12ni polikliinikus vastu. Ma mõtlesin, et ta on hõivatud patsiendiga ja ootasin pisut kauem. Helistasin nii kakskümmend minutit hiljem, et lepin õega kokku, kui doktor on hõivatud. Aga doktor oli juba ära läinud osakonda, ütles õde ning andis mulle osakonna numbri. Ma tunnistan ausalt, ma ketrasin oma paar tundi kindlasti sellel numbril, aga kätte ei saanud.“

-          „Vast läks peale vastuvõttu lõunale. Ja hiljem osakonnas oli tal viimaks aega patsiente külastada palatis. Ehk sattusite helistama ajal, mil ta ei olnud kabinetis?“

-          „Mul on nüüd doktor Andrus. Mu abikaasa arst oli ka tema. Ma tahtsin just Krista juurde minna, sest aega oli ju vähe möödas, kui mu abikaasa sedasi … Mälestused olid värsked. Selle pärast ma ei soovinud doktor Andruse juurde minna. Aga tol päeval läks teisiti. Doktor Krista tuli hiljem minu juurde ja tahtis mind tagasi, aga ma ütlesin talle ka otse, et ju on see saatusest määratud, et ka mina pean doktor Andruse juures olema. Ja ma jäin sinna. Mulle pannakse nüüd port järgmisel korral!“

Lõpuks ometi võimalus oma käsi vabastada!!!

-          „Kas tõesti! See on küll hea uudis. Näita, kas tõesti on sooned nii halvad?“

Haare nõrgeneb hetkeks ja ma kasutan juhuse ära vabastades oma käe ning haarates mõlema käega tema käest! Nüüd on minu kord Venemaa olla! Surun käise ülesse. Vaatan käsivarre selga. Tundub pehme ja soonitu. Vaatan korraks käelaba selga ja märkan seal sinakat jämedat sirget triipu kumamas sileda naha all. Käevarre alumisel, kõhupoolel kumavad kõrvuti kaks üsna sirget ja parajat soont sinise kanüüli tarbeks. Ümisen, et jah, viletsavõitu tõesti. No mine sa tea! Äkki on tühjad või lõhkevad kergesti? Igal juhul on port üks parimaid lahendusi nii personalile kui patsiendile. „Näita teist kätt ka,“ haaran agaralt teise käe järgi ja teen asjalikku nägu endal hirm nahavahel, et äkki ta tahab mind jälle käsipidi vangistada. „Tõepoolest,“ venitan aeglaselt sõna ja vaadates läbi naha kumavaid sooni. Kuni torganud pole, ei saa väita, et head on.

Astun sammukese kaugemale ja hakkan rääkima sellest, kui hea on port ja mida ta peaks võimalusel vältima pordi korral. Patsiendi käed lebavad ebalevalt hetke ta kõhul. Tunnen piinlikkust, et ma oma käsi uuesti vangistada ei taha lasta. Põiki üle mu käe selja jookseb punane pöidlajälg, mida ma püüan patsiendi eest varjata. Patsutan kohmakalt ta kõverdatud põlve. Teema on kuidagi ummikusse jooksnud. Vaatan aknast välja kaugusesse ja mõtlen, kuidas piinlikku momenti üle elada. Millisel ettekäändel lahkuda? Räägin midagi sellest, et ta peaks depressioonist hoiduma, et üksi on ikka halb olla. Võimaluseks ehk mingi loom või lind võtta. Korra mõtlen isegi oma viirpapagoisid pakkuda. Pagan kui odav trikk see oleks nendest lahti saamiseks! Siis räägin sellest, et kui tervis ikka lubab, mingu maale, tegelegu jõudumööda ikka oma aiaga ja kui ei jõua, siis mingu ikka. Kas või sellepärast, et oleks seltsim. Võtku ikka vastu oma sõprade küllakutsed. Kõige raskem on üksi jääda oma mõtetega. Positiivsust on vaja hoida. Räägin veel sellest, et kui kõht lahti läheb, siis kindlasti joogu vett lisaks, et organism veepuudusesse ei jääks. Satun kimbatusse küsimusest, kas vesi peab olema keedetud või mitte. Keeduvesi pole mingi vesi. Oleneb muidugi veest. Kui on teada, et pole puhas vesi, siis muidugi keeta, aga… Lahendan asja sellega, et soovitan tal mineraalvett juua, soovitavalt gaasivaba. Kas siis Värskat või Borjomi, sest organism kaotab mineraalaineid ning neid on taastada.

Lõpuks vaatab ta mulle naeratades silma ja ütleb kaht kätt rinnale kokku surudes: „Aitäh, et mind ära kuulasid.“

Pomisen, et ei sest ole midagi. Kui ära lähete, siis öelge mulle head aega koridoris ja tagurdan palatist välja.

Pah, selline emotsionaalne taak. Ja ikkagi sooviks rohkem aega, et kuulata...olgu siis nii ebamugav kui see ka on. Kuulata ja... kuulda. 

Lahkamisaruanne

Ühel märtsikuisel päeval, mil ma olin Agele juba kolm korda helistanud ilma, et keegi mu kõnele vastanud oleks, postitasin Facebooki lühikese lause, mis ütleb kõik ja samas mitte midagi. „Age on minu sõber.“ Täitsa tavaline lihtlause. Punkt lõpus. Tundub selline emotsioonitu avaldus, kuid… Sel hetkel kui ma selle kirjutasin, valdasid mind hoopis isesugused tunded. Ma ei mäleta küll seda, miks ma talle üldse helistasin, aga väga selgelt mäletan ma seda tiraadi, mida ma talle kavatsesin öelda. Emotsionaalselt! Dramaatililselt!!!

„Mis mõttes sa ei võta toru! Mis mõttes sa ei vasta mu kõnedele! MIKS SA MIND IGNOREERID! Kad minu tunded ei tähenda sulle mitte midagi? Ma olen siin hingeliselt sügava kriisis, aga sa lihtsalt ei tee must väljagai!“

Ja siis ma kirjutasingi need read: "Age on minu sõber." Lihtsalt. Aga sõnum oli: "Näe, sina ignoreerid mind, aga minu jaoks oled sa ikkagi sõber!"

Depressioon

Depressioon. Kõige masendavam on aga see, et isegi Yakuza sushi ei suutnud mu tuju tõsta. Kõik on halvasti.

Tunne on just nagu hoiaks peos oma surevat viirpapagoid. Seda imetabast tillukest sinist olevust, kelle tilluke süda sipleb oma tavapärase 350 löögi asemel vaevu 200 korda minutis. Tema sorgus tiibade suled on tuhmid ja sakris. Väsinud pea, mis raskusega püsti püsib, toksab vastu su nina ning linnu kurgupõhjast kostub tuhm sirin „tsiik-tsiik“ mis just kui ütleks

„On aeg.“ Longu vajuv pea libiseb su ninalt vastu värisevaid huuli. Nokake näkitseb õrnalt just kui ütleks lohutavalt „Pole midagi.“ Ja sa nutad. Nutad hääletut nuttu. Nutad kogu kehaga, kus iga viimne kui rakk on saanud käsu veevarusid kokku hoida, sest kuskil ajusopis on avatud sulgematu kraan, mis lekitab silmadest  meeletus koguses soolast vett. Vappuvate õlgade jõud ei taha raugeda. Surud sooja loiu sinisulise keha vastu põske. Niiskus ajab sakris suled veel rohkem segi. Märjad karvakesed sulgedel on tokerjad ja püsti. Surud huuled vastu sulise sõbra kukalt tundes kuidas elu sellest järjest aeglasemalt peksleb. Ahastuse külm käsi pitsitab su südant, meeleheide kõri. Tõstad meeletud veekalkvel silmad aknast paistva sinise taeva poole ning huuled moodustavad hääletuid sõnu: „Palun… Palun… Palun…“ Tunned, kuidas ninast nõrgub veeldunud tatt üle huulte ja selle soolakus pole isegi vastik. See on pisut isegi püha. Õilis. See peabki seal olema. See on osa sinu leinast. Nagu punkt „i“-l. Lontis sinine keha sinu pihkudes on väärt igat hetke selles leinas. Sulepuff ei viiksu enam.

Minutid mööduvad. Kümned minutid. Tund. Vahel vähratab pea, vahel tõmbleb jalake. Aga süda lööb. Pisarad põsel ja tatt huultel on ammu kuivanud ajaks, mil soojus linnu kehast kaduma hakkab andes märku, et nüüd on kõik. Tuimus rinnus pakid väikese keha salvrättidest vooderdad viimse pesakasti väikesesse pappkasti, millel ilutse kirju keraamiline munahoidjast kuke pilt. Sulged kaane ning asetad karbi prügikasti. R.I.P. mu sõber.

Just selline ongi tunne. Hoolimata sushist. Kõik on valesti. Kõik on halvasti. Rinnus on miski katki ja pakitseb. Aga paksu pealiskihi alt ei paista see välja. Sest elu on lill. Mis sest, et koer su peale vahepeal kuseb.