-
„Ma
nüüd täpsustasin ja teate, infolehel on ikkagi kirjas, et soovitav annus päevas
on 2 tabletti. Kas 1 tablett hommikul, teine õhtul või kaks tabletti korraga.
Samas aga kui see ikkagi iiveldust ära ei võta, siis võite vabalt võtta veel
kolmanda ja neljanda tabletti, sest maksimaalne ööpäevane kogus on ikkagi 9 mg.“
-
„Ei,
eelmisel korral ma sain hakkama selle kahe tabletiga. See iiveldus on nii raske
taluda.“
-
„No
jah, aga kui selle kahe tableti baasil tekib ikkagi iiveldus, siis pole ka
hullu kui te veel võtate. Parem, kui saate hakkama kahe tablettiga, aga
maksimaalselt on lubatud võtta ikkagi 9mg.“
-
„See
on ju üheksa tabletti!“
-
„Tõepoolest,
aga ma arvan, et nii palju te ikka võtma ei pea. Siiski arvestage sellega, et
täna ma olen teile juba 3 milligrammi teinud.“
-
„Jah.
Kui sellest kõhulahtisusest ka veel lahti saaks…“
-
„No
ma olen kindel, et Loperamid aitab kindlasti. 8 tabletti maksimaalselt päevas
jah?“
-
„See
on hea jah. See on mul juba selgeks õpitud. Ma olen täna võtnud juba kaks
tabletti hommikul ja siis veel kaks
tabletti. Käisin just tualettis ja ikka oli vedel. Ma arvan, et võtan veel kaks
tabletti, siis jääb mulle veel kaks.“
-
„No
jah, me oleme ikka soovitanud võtta esimesel korral kaks tabletti ja igal
järgneval korral peale tualetis käiku veel ühe tableti, kui kõht on endiselt
lahti. Ega seda kõhtu jälle lahti saada ka tore pole, kui liiga palju saab.“
-
„Kas
tõesti? Ma võtan siis nüüd ühe tableti. Ega see teistpidi asi parem ei ole jah.“
-
„Pea
asi, et koju sõidu ajal midagi ei juhtuks.“
-
„See
oleks hirmus jah. Aga õnneks sõit on lühike. Nii 20 minutit.“
Silmade eest vilksab läbi Kavilda ürgoru puised teeperved,
Mõisanurme lagedad suured künkapealsed põllu ja karjamaad koos üksikutesse puudesalkudesse
peitunud majadega. Ja siis suur silt „Puhja“.
Paremal pool mõned majad puude vahelt vilksamas, Puhja bussijaam.
Vasakule jääb Reku tee ja kohe peale seda renoveeritud kollane maja, mis kunagi
minu varajases nooruses, nii kainiku eas, oli toidupood. Sealt edasi kulgeb vaade läbi tillukese oru
otse Puhja „südalinna“ algusele – medpunkt, Piilu baar, koolimaja, elamute
rajoon. Jah, Puhja on ka kahekümneminutiline tee…
-
„Kust
tee siis tulete?“
-
„Puhjast.“
Süda teeb rõõmsa pumpsatuse. Või on see lihtsalt südame
arütmiline jõnksatus, mida viimasel ajal mul järjest tihedamini ette tuleb.
-
„No
näete siis. Mul õde ja vend ka elavad seal.“
Umbes seitsmekümne aastase proua lõtvunud näolihaste
uskumatult võimekas ilmekus vaatab mulle otsa pisut suisa kohkunud üllatusega
nii, et lisan ruttu oma venna ja õe nime, et pisut selgust tuua. Kui ma venna
nime mainin, siis tõmbab mul süda hetkeks kokku ehmatavas äratundmises, et
võib-olla on mu venna robustne sõnade kasutus üldtuntud terve Puhja väikese
valla piires ning tuua esile mingi ebameeldiva impulsi proua pedagoogilises
hoiakus. Samas loodan kohe, et õe nime mainimine pehmendab asjaolusid. Mõlemad
on ikkagi sõbralikud, abivalmid ja töökad inimesed… Proua suu vajub poikvele
ning punetavad silmaümbrused valguvad veel suuremaks kui proua kulmud peaaegu
juuksepiiri puudutavad. Seisan ise kindlasti veel totrama ja ebalevamalt seal,
sest ma ei oska mingit seisukohta võtta sellest, kas uudis mõjus hästi või
halvasti. Kortsus kätel on selgelt märgata maksaplekke, kui ta käed suu ette
tõstab ning silmadesse pisarad valguvad.
-
„Tulge
siia! Tulge, tulge!“
Astun sammu lähemale, kui proua mul käest haarab samal ajal
teise käe sõrmedega pisaraid pühkides. Olukord on pisut ebamugav. Uurin halle
lühikesi juukseid ja punetavaid vesiseid silmi. Üritan tabada mingit tuttavat
vanaldases näos. Üleval on proteesid, all kaks eesmist hammast puudust. Sellest
ka väike susin kõnes. Ei midagi… Proua haarab ka teise käega mu käest ja surub
seda tugevalt. „Heleri!“ Süda pumpab vist ämbri verd korraga läbi ikka jõnks ja
jõnks. „Minu lasteaia laps!“ Puh!
Milline kergendus… Tundub tõesti, nagu heldimuse ja äratundmise pisarad on
silmis. Mis selle proua nimi oli? Tunnen, kuidas aju tarvitab ära kogu mu
hapniku ja suhkru varu, püüdes luua mingeidki seoseid minevikus Puhja lasteaia
ja vana naise vahel. Nimi kah saadanas ei meenu. Ah, eks ma pärast nimekirjast
vaatan. Naise jõud kätes ei rauge ning ma tunnen, kuidas verevool käes
aeglustub. Juuste juurte all kohiseb ja pulbitseb miski, ma arvan, et veri
vist. Age oleks raudselt näost tulipunane jälle. Age on üldse väga kerge
punastama panna. Kiida või laida või aja vihaseks, kohe on näost punaselapiline
ja üsna varsti täitsa punane. Nii on kah raske elada, kõik tunded näkku
kirjutatud. Olukord kisub imelikuks, naine muudkui surub mu kätt ja vaatab mind
heldimusega, mina vaatan kord talle otsa, siis aknast välja ja siis jälle otsa
ise pomisen mõttetuid lausekatkeid nagu „No näed siis“ ja „Vaat kus lops“.
-
„Jah,
minu lasteaia laps. Koolis ma sind ju ei õpetanud?“
Raputan pead.
-
„Minu
klassijuhataja oli Valve…“
-
„Kade!
Jah, vend käis sul küll lasteaias. Ja õele andsin tunde koolis!“
Proua pigistab mu kätt. Piinlik. Tõmban lihtsalt ära? Ei,
siis oleks veel piinlikum. Siis ei teaks me kumbki, kuhu oma käsi panna…
Uskumatu, et ta jõud ei rauge.
-
„No
mul tuleb jah meelde esimene päev, kus ma Paltseri Kaupol tool tagant ära
tõmbas ja ma peale seda mitu tundi nurgas seisin. Milline draama see oli… Kus
sa siis elad seal?“
-
„Nendes
suurtes majades. Mummidega ühes majas. Rein on ju Armsale see… noh…“
Proua pühib korraks silmi ja haarab uuesti mu käest.
-
„Äi.“
-
„Äi
jah!“
-
„No
näed siis… Kuidas sa siia sattusid?“
Proua pigistab veel tugevamalt mu kätt ja pisarad valguvad
silmadesse.
-
„Kiirabiga.
See on mul üldse teine kord siin olla. Ah, see on nii pikk lugu.“
Proua lõug värhatab ning ta surub veel tugevamalt mu kätt.
-
„Kiirabiga?“
-
„No
jah. Ma käin ju pikemat aega juba siin. Abikaasagi suri hiljuti.“
-
„Ega
ometi samasse haigusesse?“ Püüan lohutavalt proua kätt patsutada. Pisar jookseb
üle kortsulise põse.
-
„Ikka
samasse. 2011 matsin teise. Tal läks väga ruttu. Avastati liiga hilja ja
varsti juba läkski. Ta ei olnud valmis veel minema ega mina jääma. Ma arvan, et
see kõik aitas kaasa. Ma võtan praegu ju ka antidepressante! Käin doktor
juures.“
-
„Absoluutselt!
See kõik on väga stressirikas.“ Tunnen kuidas käsi proua haardes higiseks
muutub. Kaastunde ja piinlikkuse vahel otsin ikka veel võimalust oma käsi
vabastada. „Kuidas sa siis ikkagi haiglasse sattusid? Valuga?“
-
„Jah,
kiirabi tõi. Esimesel korral ta tuli. Mul vererõhk ka kõrge, elan ju üksinda ja
hakkan kohe närveerima, kui natuke tõuseb. Mind
hurjutati, et mis ma närveerin ja krutin siin ennast ülesse, mulle öeldi, et
mida sa hüsteeritsed!“ Proua lõug väriseb ja vesised silmad vaatavad aknast
välja kaugustesse. Vaatan tilgasüsteemilt aega. Loputus on juba 2 minutit
tilkunud ja sama kaua olen ma siin seisnud, käsi raudses haardes. Tänan jumalat
hooldus- ja õenduspersonali eest osakonnas ja loodan, et patsiendi halvad
mälestusest tervishoiusüsteemi hammasrataste vahelt hägustuvad aja jooksul.
-
„Lõpuks
ma ütlesin, et mul kõht valutab. Siin naba juurest,“ ta veab näpuga
pidžaamapluusil naba juures ringe. „Nad tegid mulle valuvaigistit. Ega nad mind
siis kaasa ei võtnud. Järgmine kordki ei võtnud. Alles kolmandal korral, kui
nad tulid, siis ma ütlesin, et ega ma teist enam maha ei jää. Nüüd võtate mind
kaasa. Hea et Anvelt oli seal. Ma kartsin, et nad kärutavad mind teistpidi
kohe EMOst jälle välja. Aga doktor Anvelt võttis vastu, saatis
gastroenteroloogiasse. Mind pandi veel intensiivravipalatisse kuna kohta polnud. Tehti
uuringud. Ma pakkusin, et äkki on vähk, aga uuringu arst vaatas mind ja ütles,
mis te nüüd, vähki ei ole. Hea kerge olla. Ma olen koguaeg terve olnud. Maal
isatalus aias toimetanud. Kui koju sain siis umbes nädal aega hiljem öeldi, et vähk. Ja väga raskes staadiumis. Siis läksin
doktor Olavi vastuvõtule, kes tegi veel uuringuid ja käskis siis kohe
osakonda minna. See oli kõik minutite mäng. Ma olin siis nii jõuetu
ja valudes. Ja siis ma nii mäletan kuidas õde …“ proua niigi vesised silmad
valguvad pisaraid täis. „… kuidas õde mu
peale karjus, et mis te siia tulete ja kes teid saatis. Ja las see, kes teid
saatis otsib teile ise koha, sest temal kohta ei ole.“ Mul kihvatas sees
mingi äratundmine. Vihale ajas. Ja naerma. Kujutasin ette kuidas doktor Olavi tuleb ning õnnetu näoga osakonnas
ringi käib, otsides mingit kohta patsiendile ise kohmetu ja arg hirmust õde Fuuria ees…
-
„On
tõesti igasuguseid inimesi. Tõesti ma ütlen, patsiente ja tööd on palju, õdesid
on vähe, palk on nagu ta on, aga jäägem inimesteks. Muidugi inimesed väsivad aastatega
ning tööst saab rutiin, sealt tuleb ka see, et unustatakse, miks oma tööd siin
tehakse...“ tunnen kuidas ma räägin mõttetut vahtu püüdes leida vabandusi ja
ühtlasi selgitada seda asja juba iseendale.
-
„Jah, aga sellistel hetkedel on mul tahtmine
öelda neile, et vabandage, see ei ole see koht, kus te töötama peaksite. Minge
ja otsige endale sobivam töö.“ Tunnen kibestumust proua vaikses hääles ja
pilgus. Rinnus on ängistustunne teadmisest, et selle kohapeal oleme me arengus
kõvasti maas. Miile ja miile. Meremiile! Silme ees kangastuvad pildid sellest,
kuidas asjad toimisid 8 aasta taguses Inglismaa väikeses haiglas Guildfordis.
Valge, puhas, naeratavad töötajad, positiivne meeleolu. Hetke situatsiooni
kurbus joonistab sellesse pelku kangastusse praod, kuni see kildudeks kokku
variseb, jättes alles tumeda pildi ratastoolis vanaldasest väsinud naisest,
selle taga seisvast eakast prouast, taustal ringi tammuvast kirurgist, kes
segaduses ruumist ruumi vaatab ning vihaselt turtsuvast õest, kes peale oma
sadistlikke sõnu abivajajatele selja keerab, jättes nad sinna seisma segaduse-
ja solvumistunnetega. Mis edasi? Kuhu edasi? Kas me jääme? Kas me läheme? Miks
ta karjub me peale? Kas ma ei saagi ravi? Aga mul on vähk… Vähk! Paaniline hirm
surma ees, nii suur, et ei julge sellel mõeldagi, kuid valus mälestus aasta
tagustest sündmustest, kus abikaasale diagnoos pandi, kui kiiresti kõik läks ja
pidevatest surnuaia külastustest … Kõik see loomas hirmuvõrgustiku südame ja
meelte soppi ilma sõnu vormimata. Surm hiilib ringi ja ootab. Ja ootab…
- „Jah
tõepoolest…“
- „Aga ma olen selline kange ja mul oli õde ka
kaasas. Ega me ei läinud kuhugi, seisime seal koridoris, mina ratastoolis. Mul
läks päris halvaks, et ma isegi ei mäleta, kuidas me palatisse saime, aga siis
olin ma üheses palatis. See oli nii õudne. Ja ega tänapäeval ju ka need arstid
käivad hommikul kogu konsiiliumiga palatist läbi ja ega sa rohkem oma raviarsti
ei näe ju. Ega nüüdsel ajal ei ole
sellist asja nagu vanasti, et õde ja arst patsiendi juurde tulevad ja temaga
räägivad.“
Tunnen piinlikkust tervishoiusüsteemi ees samast tunnistades
tõsiasja, et proual on õigus. Naise hääle ei ole süüdistav ega etteheitev. Pigem
kangastub pettumus ja solvumine. Kange pakitsus on rinnus hakata uuesti õigustama
seda, et patsiente on palju ja personali vähe ja palk on väike ja maa on külman’d
ning kärss kärnas. Selle asemel aga kinnitan hoopis, et eks ta just nii olegi.
-
„Ja
siis doktor Margus... Noor arstike, aga ma olen nii tänulik!“ Jälle vajuvad
proua hõõrumisest veel punasemad silmad pisaraid täis. „Teate kui hea tunne on, kui sinuga räägitakse kui inimesega,“
ohkab proua ja nutab. Tean küll. Vaatan talle otse silma. Väga halb tunne on. Abituse ja
ängi tunne. Hüpnotiseeriv. Ma ei suuda oma silmi tema vesistest ahastavatest
silmadest kõrvale pöörata. Meenuvad asjad, millest ma läbi aastate selles
osakonnas olen unistanud ellu viia.
Vallikraavi teisele korrusele rõduga tuppa selline väike
isetegevustuba, kus on käsitöö nurk ja lauamängud. Kus tegusamad inimesed
tuleksid kokku, saaks lähemalt tuttavaks. Kujutasin ette grupiteraapiat –
valgus-, värvi- või lõhnateraapias.
Seinal kangarulli tikkimislõngadega kanga kõrval korvis, kus igaüks, kes
soovib, saaks osakese ennast kangasse tikkida – ehk oleks sellest lõpuks tulnud
mingi omapärane seinavaiba moodi asi, või midagi, mida raamida lihtsalt. Võib-olla
ka maalimistarbed. Iga pilt nendel jubedatel hallidel seintel looks hubasema
tunde. Või siis Maggie stiilis päevakodu moodi hoone, kus nad saaksid tulla
kohale igapäev, et veeta oma aega kas mõnes rühmas või ka iseseisvalt materjale
uurides, kus oleks võimalik teha kohvi ja teed ja midagi küpsetada, kus oleks
olemas õde, nõustajad, sotsiaaltöötajad, arst, kuid kus hoone oleks samas
hubane, ilma märgistusteta ustel „Arst“, „Protseduurid“, „WC“. Vaid kus kõik
oleks just selline mõnus nagu kodus. Või siis keemiaravi kabinet... kus õde tegeleks
just selliste patsientidega, kuulaks neid, selgitaks seda, millega nad haiglas
võivad kokku puutuda, räägiks sellest, kuidas ravi talle mõjub, kuidas ta
ennast tundma hakkab ja kuidas ta võiks elada oma diagnoosiga elamisväärset elu
kuni paratamatu lõpuni. Kus ta saaks abi igas küsimuses, mis teda vaevab ja kus
ta tunneb, et teda tõepoolest oodatakse ja ta ei ole tülinaks. Kus õpetatakse
tromboosi märkamist ja varast avastamist, kus selle kulgu ja ravi jälgitaks. Kus õpetataks käsitlema stoome ja märkma neutropeeniat. Kus oleks võimalik saada toitumisnõuandeid ja mõistma alternatiivse meditsiini tähendust ning leidma tohutu meedia virr-varrist üles oluline. Kus ka lähedased võiksid tulla ja oma mure välja lasta. Kus mitte keegi ei ütleks seda kohutavat lauset: „Miks te siia tulite?“
-
„Jah,
doktor Margus… Tema tuli ja istus mu voodi äärele ja rääkis minuga. Taevas
küll, ma olen selle paari aastaga äärest äärde meditsiini õppinud … See on nii oluline, kui sinuga hästi
käitutakse!“
Mind valdab kergendus teadmisest, et siin osakonnas puutub ta
kokku pigem hea kui halva suhtumisega.
Proua jätkab vesiste silmadega ühe käe sõrme otstega kord üht
kord teist silma hõõrudes. Ma peaaegu ei tunnegi enam seda, kuidas ta sõrmed on
ümber mu pontsaka käe surutud. Teen endiselt plaane, kuidas piinlikkust
valmistamata oma käsi kätte saada, aga proua haare on tugev nagu Venemaal.
-
„Järgmisel
päeval olin juba operatsioonil. Seal oli minutite mäng. Arst ütles, et ma olen
täis kasvanud. Seal jämeseoole ja sigmasoole vahel oli vaevu tajutav vahe!“
Proua surub oma pöidla ja nimetissõrme peaaegu kokku, et illustreerida soolte
vahelist ruumi. „Nad pidid mind kohe lõikama! Doktor Margus ütles, et viimane
staadium. Et ma olin päris täis kasvanud. Aga et nad lõikasid kõik välja. Siis
selgus, et mul on kopsudes kaks täppi. Need lõigati mul välja. Hakkasin doktor
Krista juures käima. Ma sõin päris kaua tablette. Neid Xeloda tablette.“
Noogutan.
-
„Need
panid mul haiguse seisma. Aga siis avastati kompuutris uued täpid. Ja mind
lõigati uuesti. Peale operatsiooni ütles arst, et nüüd on vaja tulla osakonda
keemiaravi saama, sest nad ei saa enam uuesti lõigata. Ma proovisin doktor
Kristat kätte saada aga tema number ei vastanud. Ma proovisin mitu korda.“
-
„Meie
arstid võtavad ka polikliinikus vastu, ehk sattusite sellel ajal helistama, või
siis oli doktor puhkusel.“
-
„Ma
teadsin, et ta võtab kella 12ni polikliinikus vastu. Ma mõtlesin, et ta on
hõivatud patsiendiga ja ootasin pisut kauem. Helistasin nii kakskümmend minutit
hiljem, et lepin õega kokku, kui doktor on hõivatud. Aga doktor oli juba ära
läinud osakonda, ütles õde ning andis mulle osakonna numbri. Ma tunnistan
ausalt, ma ketrasin oma paar tundi kindlasti sellel numbril, aga kätte ei saanud.“
-
„Vast
läks peale vastuvõttu lõunale. Ja hiljem osakonnas oli tal viimaks aega
patsiente külastada palatis. Ehk sattusite helistama ajal, mil ta ei olnud
kabinetis?“
-
„Mul
on nüüd doktor Andrus. Mu abikaasa arst oli ka tema. Ma tahtsin just Krista juurde minna, sest aega oli ju vähe möödas, kui mu abikaasa sedasi … Mälestused
olid värsked. Selle pärast ma ei soovinud doktor Andruse juurde minna. Aga tol
päeval läks teisiti. Doktor Krista tuli hiljem minu juurde ja tahtis mind
tagasi, aga ma ütlesin talle ka otse, et ju on see saatusest määratud, et ka
mina pean doktor Andruse juures olema. Ja ma jäin sinna. Mulle pannakse nüüd port
järgmisel korral!“
Lõpuks ometi võimalus oma käsi vabastada!!!
-
„Kas
tõesti! See on küll hea uudis. Näita, kas tõesti on sooned nii halvad?“
Haare nõrgeneb hetkeks ja ma kasutan juhuse ära vabastades
oma käe ning haarates mõlema käega tema käest! Nüüd on minu kord Venemaa olla!
Surun käise ülesse. Vaatan käsivarre selga. Tundub pehme ja soonitu. Vaatan
korraks käelaba selga ja märkan seal sinakat jämedat sirget triipu kumamas
sileda naha all. Käevarre alumisel, kõhupoolel kumavad kõrvuti kaks üsna sirget
ja parajat soont sinise kanüüli tarbeks. Ümisen, et jah, viletsavõitu tõesti.
No mine sa tea! Äkki on tühjad või lõhkevad kergesti? Igal juhul on port üks
parimaid lahendusi nii personalile kui patsiendile. „Näita teist kätt ka,“
haaran agaralt teise käe järgi ja teen asjalikku nägu endal hirm nahavahel, et
äkki ta tahab mind jälle käsipidi vangistada. „Tõepoolest,“ venitan aeglaselt
sõna ja vaadates läbi naha kumavaid sooni. Kuni torganud pole, ei saa väita, et
head on.
Astun sammukese kaugemale ja hakkan rääkima sellest, kui hea
on port ja mida ta peaks võimalusel vältima pordi korral. Patsiendi käed
lebavad ebalevalt hetke ta kõhul. Tunnen piinlikkust, et ma oma käsi uuesti
vangistada ei taha lasta. Põiki üle mu käe selja jookseb punane pöidlajälg,
mida ma püüan patsiendi eest varjata. Patsutan kohmakalt ta kõverdatud põlve.
Teema on kuidagi ummikusse jooksnud. Vaatan aknast välja kaugusesse ja mõtlen,
kuidas piinlikku momenti üle elada. Millisel ettekäändel lahkuda? Räägin midagi
sellest, et ta peaks depressioonist hoiduma, et üksi on ikka halb olla. Võimaluseks
ehk mingi loom või lind võtta. Korra mõtlen isegi oma viirpapagoisid pakkuda.
Pagan kui odav trikk see oleks nendest lahti saamiseks! Siis räägin sellest, et
kui tervis ikka lubab, mingu maale, tegelegu jõudumööda ikka oma aiaga ja kui
ei jõua, siis mingu ikka. Kas või sellepärast, et oleks seltsim. Võtku ikka
vastu oma sõprade küllakutsed. Kõige raskem on üksi jääda oma mõtetega.
Positiivsust on vaja hoida. Räägin veel sellest, et kui kõht lahti läheb, siis
kindlasti joogu vett lisaks, et organism veepuudusesse ei jääks. Satun
kimbatusse küsimusest, kas vesi peab olema keedetud või mitte. Keeduvesi pole
mingi vesi. Oleneb muidugi veest. Kui on teada, et pole puhas vesi, siis
muidugi keeta, aga… Lahendan asja sellega, et soovitan tal mineraalvett juua,
soovitavalt gaasivaba. Kas siis Värskat või Borjomi, sest organism kaotab
mineraalaineid ning neid on taastada.
Lõpuks vaatab ta mulle naeratades silma ja ütleb kaht kätt
rinnale kokku surudes: „Aitäh, et mind ära kuulasid.“
Pomisen, et ei sest ole midagi. Kui ära lähete, siis öelge
mulle head aega koridoris ja tagurdan palatist välja.
Pah, selline emotsionaalne taak. Ja ikkagi sooviks rohkem
aega, et kuulata...olgu siis nii ebamugav kui see
ka on. Kuulata ja... kuulda.