150 kg ja munakollane

Nii tihti olen kuulnud küsimust: „Miks Jumal laseb sellel kõigel juhtuda?“

Ma ei tea, kas mul on õigus ennast nimetada kristlaseks. Kristlane on aunimetus. See on tiitel. Nagu ka kangelase aunimetus antakse inimestele, kes on kedagi või midagi päästnud. Nii on ka kristlane tiitel, mis tuleks omistada inimestele, kes on selle ära teeninunud. Minu enda ema suudab seda sõna öelda sellise põlgusega, milles on tunda, kogu solvangut, mida ta sellesse panna tahab, et mulle haiget teha. Selles on tunda seda ilmaliku kristlase prototüüpsust, kus kristlasele on omistatud mingi eriline püha eksimatuse aura ja oreool. Ja kui keegi ennast siis kristlaseks nimetab, pilgatakse teda, kuna arvatakse, et ta tahab ennast samastada selle prototüübiga – püha, puutumatu, ilmeksimatu. Aga minu jaoks on kristlane eelkõige inimene, kes mitte ainult ei usu Jumasse ja Kristuse jumalikkusesse, vaid kes tahab ja püüab järgida Jumala sõnumit siiras usus ning usub ka Jumala kõikvõimsusesse. Kes ei ole ideaalne, kuid kes USALDAB Jumalat. Kristlane olla tähendab mitte ainult uskuda, vaid ka usaldada ja järgida Kristust.

Ma olen küll ristitud, olen teatud elu etappidel isegi pidanud ägedaid lahinguid Jumala pärast nii iseenda kui teistega. Kuid praeguseks ei ole ma enam kindel, kas ma tegin seda seetõttu, et ma uskusin sellesse, või tegin ma seda lihtsalt vastandumise pärast. Ma tean praegu ühte – ma usun. Usun Jumalsse, usun Kristusesse, usun Tema kõikvõimsusesse. Kuid minu järgimine on selektiivne ning usaldus puudub. Mitte usaldus Jumalasse, vaid usalds iseendasse. Selleks, et suuta ennast Jumalas usaldada, peaksin ma suutma andestada. Andestada eelkõige iseendale ja seejärel teistele. Aga mu süda on kalk ja kõva. Nagu seisaks tuisus lukustamata ukse taga suutmata seda avada, sest ei suuda alanduda selleks, et paluda andestust asjades, mida sa teinud oled neile, seal teisel pool ust. Isegi teadmises, et sind võetakse vastu lahkelt nii nagu sa oled. Seega ma ei kategoriseeru kristlase ühisnimetaja alla. Aga ma usun.

Mul on paar testi enese läbikatsumiseks, et teada, kas ma olen õigel teel. Me kõik armastame sõbralikke, lahkeid, abivalmeid ja viisakaid inimesi. Tihtipeale peame ennast kõige paremaks, viisakamaks ja lahkemaks inimeseks, sest kui meile öeldakse tere, siis me alati teretame vastu, kui meile naeratatakse, siis me alati naeratame vastu, kui meile on raskel eluhetkel appi tuldud, siis oleme ka meie neile nende rasketel hetkedel vastu tulnud.
Oma kuulsas mäejutluses on Jeesus öeldnud: „Ja kui te üksnes oma vendi tervitatate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee seda sama?“ (Mt 5:47) Eks ole? Nii lihtne on öelda tere oma sõbrale, või naeratavale inimesele tänaval. Aga kuidas oleks inimesega, kelle vastu ma vimma kannan? Kas ma suudan öeda tere ilma ilmse põlguseta? Kas ma suudan tervitada teda nii, nagu ma tervitaksin kallist inimest? See ei pruugigi tere olla. Ükskõik milline lahke tegu. Ulatada paberilehte, avada ust, korjata üles maha kukkunud ese, mantlit selga aidata, naeratada? Kui ma seda ei suuda, olen ma läbikukkunud.
Samuti "kõik mida sa teed teistele, seda teed sa Jeesusele". Midagi sellist on kirjas piiblis.