Sunday, September 14, 2014

Kas müüt või päris?

Koolipõlves sünnitusosakonnas praktikal olles pillasin maha teelusika. Mööduv ämmaemand lõi selle jalaga puhketoa kapi alla enne, kui ma selleni oma urvakil tagumikuga küündida jõudsin:

"Mitte kunagi ei tõsta sa üles maha kukkunud lusikat siin osakonnas!" Minu suuri silmi nähes teatas ta, et ei ole meile siia neid naisi vaja. Hiljem täheldasin, et nii mõni teinegi ämmakas lükkas lusika kapi alla. Kord nad isegi naersid, et kui nad siit ära peaks kolima, siis saab hunniku lusikaid jälle. Usk sellesse, et lusikas tähendab naiskülalist, on tegelikult levinud uskumus ka rahva seas. Sünnitusosakonnas tähendas see muidugi tööd. Selge see, et ämmakad ei tahtnud lisaks olemasolevale tööle veel lisa tööd, mida mahakukkunud lusika üles tõstmine tuua võis. 

Oma praeguses osakonnas peaksime kõik noad, kahvlid, lusikad siis kapi alla lükkama, et kedagi ei tuleks. Kahvleid on meil muidugi niigi vähe... Samas aga on osakonnas tugev usk sellesse, et kunagi ei tohi öelda, mainida või teha plaane justkui kerge ja rahuliku päeva kohta, sest see tähendab, et raudselt tuleb mõni erakorraline. Selline ebausk... Erakorralised patsiendid ei küsi sellest, kas sul on rahulik valve või ei ole. Nad tulevad, kui neil on vaja. Meie osakonna spetsiifika on juba selline, et ravi on kurnav ja raske ning paratamatult on siin või seal keegi, kes viimaks ravi all murdub ning satub neutropeenia või muu ravi tüsistusega meile sisse. Igatahes otsustasin, et igal rahulikul valvel kavatsen ma kõva häälega rääkida, kui rahulik mul on ja kui mõnus valve mul on. Täna on teine kord juba peale seda otusust.

Esimesel rahulikul valvel tuli mulle kaks erakorralist patsienti. Kella 6 paiku õhtul üks.  Palavik, kõhulahtisus - muidu päris asine teine. Öö temaga oli endiselt rahulik, kui patsient end sisse seadis. Kella 10 paiku õhtul saabus veel üks patsient, EMO lehel 3 kloonilis-toonilist krambihoogu, millest ühe puhul kasutati diazepaami. Patsient oli ärevusttekitav, kuid krampe meil öösel ei andnud. Tegelikult ei esinenud ühtegi krambihoogu nendel päevadel, kui ta meie osakonnas oli. Vähe kiusakam töökaaslane võiks nentida, et "no mida ma siis ütlesin", kuid hoolimata ka sellest patsiendist oli mul ikka vaikne ja rahulik öö.

Täna saabus kolm erakorralist patsienti. Kõigil neil palavik ja kõhulahtisus. Kui arvestada, et esimese prouaga on antibiootiline ravi pluss püsitilk, siis võib seda lugeda rahulikuks ööks. Samas teine patsient on pisut komplitseeritum. Alustasin ravi dopamiiniga 10 mg/ml 1 ml/h. Nüüdseks on dopamiini kiirus 3 ml/h ning lisaks tilgub noradrenaliin 0,5 mg/ml praeguse seisuga 5 ml/h. Luba on tõsta kuni 7 ml/h, kuigi sellel lage tegelikult olema ei pidanud... Igatahes, kuigi me patsiendi vahepeal juba maha matsime, siis pisut aega tagasi küsis ta minult, mis kell on.

- Pool kaksteist.
- Nii vähe?
Kuhu sul kiiret, kulla mees. Kuhu?

No ja siis saabus kolmas kompvek seal kuskil vahepeal. Ikka palavik ja kõhulahtisus. Suu narmendab ja vestlusest aru saamine on ainult ühepoolne, sest praeguseks maha peetud vestlusest olen ma aru saanud ehk 5% vastustest. 

Siiski siiski. On alles teine rahulik valve ja 2 päeva ei tee veel statistikat.