Tuesday, July 28, 2015

Tänan väga, tunnen end nüüd päris hästi.

Aga peale oppi oli sitt olla. Naabrinaine laristas magada kõhuli ja selili ning ei kaevanud millegi üle, kui opilt tagasi toodi. Muud kui torkis, et kirjuta blogi, kirjuta-kirjuta, muidu arvavad veel, et oled surnud. Aga mul oli täiega sitt olla. Kõhul oli 5 väikest haavakest, ilgelt pirakas dreenivoolik ja 9 õmblust. Hoolimata minu erialasest kokkupuudetest erinevate paranemis ja lagunemisastmetes haavadega, ajas paljas mõte dreenivooliust minus endas mind iiveldama. Või oli see manustatud ravimite kogus. Selge oli see, et neljapäeval ma koju ei saa. Ja reedel ka mitte.

Doktor Sillakivi nägu oli kõik selle aja, kui mina temaga kohtusin, nalja täis ja vastas igale küsimusele „No vaatame.“ Ma arvan, et isegi kui ta nutaks, näeks ta välja, nagu läikiv rõõmurull. Tema kaunis väike blond resident, kelle nime ma enam ei mäleta, oli väga tõsine naisterahvas. Tema andis ka kõik vastused. Ja nii ta andiski teada, et koju saame alles laupäeval. Laupäeval… ema teab, et ma olen Tallinnas ning saabun tagasi neljapäeval (nii ma positiivsuse tuhinas arvasin). Aga mul oli sitt olla ja ainus valuvaigisti oli paratsetamool, mida ma võisin iga 4 tunni tagant saada. Kõige tipuks tõusis mul neljapäeva õhtuks ka subfebriilne palavik. Paratsetamooli foonil… Kõik on nii persses!

Doktori käest pressisime välja, mis opil juhtus. Naabrile tehti bypass (möödajuhitud ing. k.) lõikus ja mulle sleeve (varrukas ing. k.) kuna mul eemaldati ka sapipõis ning doktori sõnul oli operatsioon liiga pikaks venimas. Kuradi varrukas! Mul oli tunne, et mul on perse peal lamatis sellest, et pidin selili magama! Naabrinaine muudkui nuias, et aja kark alla, lähme jalutame. Oleks mul bypass, siis küllap oleks ma ka selline energia rull.

Selgituseks: bypass opi puhul lõigatakse peensool mao otsast lahti ja ühendatakse söögitoru maopoolse osaga. Ma päris täpselt ei saanudki aru, kuidas see magu sinna tilpnema siis jääbki. Sleeve´i puhul aga palistatakse maokeha kahe õmblusega risti kinni ning lõigatakse keha osa kahe õmbluse vahelt läbi ning sikutatakse läbi ühe ava välja. Jääbki selline torujas maokeha nagu peensoole pikendus. Enamlevinumaks tüsistuseks on kõhukinnisus...

Koju saamise tingimus oli see, et suudad poolteist liitrit vett ära juua, kuid terve esimese päeva oli mul isegi keelatud igasugune joomine. Hiljem doktor seletaski, et sleeve lõikikuse puhul saabki alles järgmine päev juua. Ma ei jõudnud seda järgmist päeva ära oodata, selline janu oli. Kuid kui see teine päev kätte jõudis, oli mul tunne, et mu veesoon on kinni õmmeldud. Või avaus söögitorust makku või sellesse, mis sellest järgi oli, oli nii kitsas, et vesi vaevu sealt läbi mahtus ning ma tundsin, kuidas ta sellest august plubinal läbi läks. Ja raibe kuidas ajas iiveldama. Sellel naeruväärsel hetkel mõtlesin küll, et nüüd on elu perses ja sealt seda välja sikutada enam ei jõuagi.

Nüüd, kolm kuud hiljem sellele kõigele tagasi mõeldes, on päris lõbus. Hetkel kaalun 127 kg, mis teeb kogumassi kaoks umbes 24 kg. Mingi aeg 130 kg juures kaal seisis ja keha üritas šokiga harjuda, kuid nüüd tasapisi langeb jälle. Ikka ja jälle küsitakse, et noh, kui palju kavatsed kaalu langetada. No eks ikka nii palju, kui langeb, ma arvan. Arsti sõnul on selline keskmine langus 50 kg. Siis tähendab see mulle 100 kg. Seega ka minu esimene siht on saada kaal vähemalt 99 kg. Ideaalis oleks ma häpi, kui saaks 70 kg ligi. Aga 70 olin ma viimati põhikoolis, nii et ma väga palju ka ei loodaks. Hea kerge on küll olla isegi nüüd. Söömine on ka okei. Pelgasin algul, et nüüd on sushiga lõpp, aga täitsa edukalt saan hakkama 4 sushirulliga. Eriti tarmukatel päevadel isegi 6-ga, aga seda väga harva. Või kui sushirullid on väikesed. Tavaliselt lasen ikka 4 kaasa pakkida. Enne oppi oli nalja asi 16 rulli alla kugistada vaata, et veel koos pulkadega.