Ükspäev toimus
meil töö juures supervisioon. Esmakordselt. Rahva (meie) tungival nõudmisel.
Sest mujal maailmas see ju toimib. Ja meil on ka vahel olukordi, kus sa
lihtsalt vajadki oma emotsioonide välja oksendamist. Ehedalt. Nii nagu hetkel
tunned. Pisaratega! Ja nüüd meil oligi esimene selline supervisioon, mis kestis
kaks tundi ja mulle meeldis. Hoolimata
sellest, et ühe grupi harjutuse käigus, kus me pidime ruumis ennast meeldiva ja
ebameeldiva joonel paigutama punktis, kus me meie arust asume arvestades meie
soovi tööle tulla ja seal olla, paiknesin ma diagonaali maksimaalsel meeldimise
punktil surutuna ruumi seina vastu. Kogu selle jutu point on see, et mulle meeldib mu töö väga ja ma viibin 90% ärkvel oldud ajast tööl. Eriti nüüd, kus ma läksin magistrisse...
Sotsiaalpedagoogika
seminari kodutöö oli ühe sotsiaalsete vajadustega inimese hindamine CARe plaani
järele. Hindamiseks andis õppejõud tabeli, kus oli CARe plaani 5 sammu olemas,
mis aitas inimest hinnata. Tahvli ees
seistes oli
vajalik kirjeldada hinnangut meie poolt valitud inimese staatusele,
motivatsioonile, oskustele, praktilistele oskustele, sotsiaalsele taustale. Mul
oli 56aastane vähihaige patsient, kelle ma hommikul välja mõtlesin. Ettekande
ajal hoidusin vaatamast Marleeni poole, et mitte naerma pursata, kuna ta
teadis, et mu patsient on fantoom. Väljamõeldud tegelase puhul ongi see, et oma
fantaasias saad sa talle kohe välja mõelda just selle puuduse või boonuse nagu
sa heaks arvad. Kohale saabudes ütles Kaire, et fantaasia eest 5+. Marleen
lihtsalt itsitas. Miks mitte, luuleanne pole kasin. Kui saaks kuidagi selle aasta ka lõpetada positiivsete tulemustega!
