Šveits: Neljas päev ja special night

Hommik algas nagu tavaliselt. Lärmakad naabrid allkorrusel olid viimaks poole kahe ajal maha rahunenud ning ma sain magada lahtise rõduuksega. Täiega mõnus oli ärgata päikesega koos. Täna õhtul pidi meil olema special evening ja see tähendas, et kell 16 oleme vabad ning meil on 3 tundi vaba aega enne kui koguneme õhtusöögiks sotsialiseeruma. Plaanisin õhtul minna alla linna ja Constance järve äärde. Lootsin, et kolme tunniga jõuan seal ära käia ning poodides ringi shopata. Kuigi kell 16 võivad poed juba kinni olla…

Valmistusin hommikusteks loenguteks. Meenus Keemiaravi ABC, kus dr Kaare rääkis keemiaravi toimest erinevatesse raku osadesse või nende elutegevusse. See oli huvitav loeng. Palju infot ning väga kiire ettekandmine. Mäletan, Anna ja Lemme ütlesid hiljem, et esimese kahe slaidi juures olid nad juba lootusetuld kadunud teemasse (ja esimesel slaidil oli vaid pealkiri ja nimi). Noh siin on samamoodi, kõik loengud on nagu Kaare rakuteadus ainult, et see kõik on inglise keeles ette kantud „halvas“ inglise keeles mitme erineva aktsendiga. Ha-haa! Esimesel päeval näidati meile ESO tutvustusvideot, kus kõnelev härra ütles, et ESO keeleks on halb inglise keel. Naersime hiljem, et tõenõoliselt peaks see olema ka EONSi suhtluskeel, sest enamus inimest räägib vigadega ja huvitavate aktsentidega ja see kõik ei heiduta neid mitte üldse. Mis on hea. Nõme, kui sa ei saa kaasa rääkida olulistes asjades, kuna su inglise keel sakkib sajaga.

Hommikusel tavapärasel sessioonil arstidega räägiti erinevatest soolevähkidest, mao- ja pankreasevähist. Erik van Cutsem rääkis selges inglise keeles üsnagi arusaadavalt käärsoolevähist. Teda oli huvitav vaadata. Tundus nagu tal oleks valus või kohutavalt suur kusehäda, sest mulle tundus tema ettepoole kallutatud asendi järgi puldis, et tal on jalad risti ja et ta on suures vaevas. Ta rääkis sellise pühendumisega ja tõenäoliselt tema vaevatud asend tulenes sellest, et ta soovis lihtsalt mikrofoni rääkida. Kui ta lõpuks puldi tagant välja astus, siis selgus, et ta oli üsna pikk mees ja ta pidigi alla kummardama et mikrofoni rääkida.

Ennelõunat oli meil tunniajane sessioon juhtumianalüüsideks. Mulle meeldib see aeg. Huvitav on kuulata, kuidas asju erinevates kultuurides aetakse. Ja erinevate maade haiglad on erineval tasandil. Kreekas ja Prantsusmaal on õed arsti käepikenduseks ja ei mõtle ise üldse kaasa. Iisraelis puudub MDT samamoodi nagu Eestiski, samas on neil õde-nõustaja onkoloogias seksuaalprobleemide alal. Ja Dublinis Iirimaal on kõik olemas. Ma kolin ära Dublinisse! Susan ütles küll, et parem ikka Limerick´i, sest seal on tunduvalt odavam elada. Palgast ma üldse ei räägigi!

Kella kahest kella neljani oli Marketplace sessioon. See tähendas nelja erinevat töögruppi ning me pidime liikuma ringiratast iga 30 minuti tagant.

ACFD

Šveits: Kolmas päev ja ÜLLATUS!

Olin kokku leppinud paari inimesega, et saan hommikusöögile minekuks nendega fuajees kokku kell 7:45. Kui silmad lahti tegin oli päike juba silmapiiri tagant väljas. Telefon ei olnud mind äratanud ja ma olin sisse maganud. Kell oli 7:00, nii et duši alla ma täna ei jõudnudki. Riietusin, pakkisin vajaminevad asjad kotti ning 7:38 lahkusin toast. Ootasin fuajees diivanil Solitari mängides kuni 7:45, kuid kedagi ei tulnud. Läksin sööma. Nad jäid 2 minutit hiljaks…

8:30 algas suures saalis loeng koos arstidega teemal põie- ja neeruvähk. Alles diskussiooni ajal irdusime arstidest oma ruumidesse, kus läksime edasi ainult õdedele mõeldud loengutega. Meid on kokku 28 õde. Mõne nimi on mulle ka juba meelde jäänud. Näiteks Suzan Iirimaalt on elav nagu tulesäde ja omapärase huumoriga. Ja tal on hiigelsuur suu. Blandine on Prantsusmaalt ning tema nime hääldus kõlab üsna „blondiin“ kõlaga. O on õige natuke A moodi, aga tähelepandamatu kõrva jaoks kostub see üsna „o“. Tema enda sõnul tähendab see aga hoopis „magusat“. Nii nagu Blandine, nii ka Iveta on mulle eelnevalt juba tuttavad Budapestist. Ikka super oli minna tundmatusse kohta ja kohata seal uusi nägusid. Lisaks EONSi juhtfiguuridele. Lisaks märkasin, et Anita, hallipäine õppejõud, kes esimesel päeval meil kõigil oma nimesid palus öelda, tervitab meid kõiki eesnimesid pidi… See on täiesti fenomenaalne! Pooled nimed on minu jaoks täiesti hääldamatud.

Esimene kohvipaus on 10:00. Ja kohvipausi ajal peab inimene kohvi saama. Joon kaks tassi kohvi, sest tassid on küll mitte kõige väiksemad, aga nad täidavad ainult kaks kolmandikku jättes piima jaoks ka ruumi.  Meie lauas on koha leidnud ka üks onkoloog, kes ÜLLATUS-ÜLLATUS! on PERH´ist. Tadaaa! Saan eesti keelt praktiseerida!

Ilm on imekaunis nagu ikka. Mingi pausi ajal jääb söömisest veidi aega üle ning ma jalutan pisut majade vahel ringi. Endalegi üllatuseks leian lõpuks selle järve, mille ääres me asuma pidime. See jääb nõlvakust alla kuskil linnu lennult kilomeetri kaugusele. Või isegi vähem. Mööda teed on see siiski tunduvalt pikem. Kui mujal maailmas kasvatatakse maja seintel luuderohtu, viinamarjavääte või mingeid tokkroose ja asju, siis Šveitsi paarist külast läbi sõites märkasin, et neil on puudega oma kunst. Siin samal nõlvakul on maja, mille seintel vonkleb täiesti tavaline puu oma jämeda tüvega. Hämmastav!

Tundub, et ma olen võtnud endale üle jõu käiva ülesande blogida seda kõike kahes erinevas blogis. Tegelikult tahaks minna hoopis välja ja pidutseda. Juua end oimetuks ja magada unenägudeta hommikuni, sest keegi kuskil pidutseb ning lärm ei lase mul magada lahtise rõduuksega. Olen kurb, isegi väga. Kõik need loengud siin näitavad, kui ignorant ma tegelikult olen kogu selles asjanduses ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kuhu edasi? Milles end täiendada? Mis Eestis edasi? Samale kohale tammuma? Buu…

Päevad on liiga pikad, informatsiooni tulv tormab läbi aju võidu koos uute ideedega, võimalike lahendustega, vihapursetega jõuetusest muuta asju Eestis, õhtuks oled nii läbi, et kõik üles märkida ning teed võimalikult lühidalt. Pooled ideed ja mõtted on informatsioonitulvaga koos allavett läinud ja ei meenu enam. On jäänud ainult veeaur õhku, et oli ju palju…

Kell on kolmveerand 11 õhtul. Õhtusöök oli suurepärane nagu alati. Peale selle sain Mariga täitsa eesti keeles rääkida sellest, mida olime kuulnud. Üks teenindajatest tuli isegi küsima, et mis keeles me räägime, mis nii võõralt kõlab. Kõht oli nii tühi, et unustasin isegi pilti teha kõigist oma roogadest. Tänane supp oli koorene ja tummine. Tundsin ära porgandiviilud selle sees, kuid midagi oli veel mis maitses võõralt, kuid hästi. Sõin teisegi taldrikutäie suppi! Salatis oli täna rohelistele lehtedele veel lisaks kurki ja kreegapähkleid. Kastegi salatil oli pisut kooresem. Mis iganes see ka oli, see oli lihtsalt väga hea. Ma oleks seda ka veel lisaks söönud. Valikuks oli mingi kala riisiga ja üsna punane biifsteek spargli ja kartulivormiga. Nämma! Sel hetkel tundsin isegi kaehetsust, et suppi nii palju sõin. Vabalt oleks võinud hoopis kaks praadi süüa! Magustoiduks oli ananassi carpaccio värskelt valmistatud jäätisega. Mina võtsin tuttava juustutaldriku. Šveitsi juust on tõesti hea. Kühveldasin seda ka hommikul taldriku täie sisse. Kõige viimaseks unerohuks võtsin väikse latte. Kõht on peale 2 tunnist bakhanaali punnis. Olen surmväsinud ja lähen magama. 

Šveits: Teine päev ja üle öö sai must Harry Potter

Mäkaiverlus

Hommikul ärkasin enne äratust. Elu siin on muidugi tunnike kodumaa ajast maas. Sisseharjunud hommikune kell ajas mind üles täiesti harjumuspärasel ajal, lihtsalt siin oli see 5:30. Mu parem sääremari oli valus ja midagi olu külje all. Aknast paistis punane kuma. Imeilus.

See „midagi“ mu külje all olid mu prillid. Või see, mis neist alles oli. Meenus ka meeletu valu paremas sääremarjas, mis mind põhjustas mul läbi une sääremarja masseerimist ja voodis püherdamist, kuni kramp järgi andis. Silme eest jookseb läbi hetkel ainus võimalik stsenaarium sellest, kuidas prillid ees magama jäin, kus need tõenäoliselt ninalt libisesid ja külje alla jäid ning krambi tõttu paremat asendit otsides järskude liigutuste ja võimlemisharjutuste ajal tõenäoliselt toetasin prillidele, mis minu raskuse ja voodi pehmuse tõttu andsid järele kõige nõrgemast kohast murdes nad pooleks täpselt keskelt ninakaarelt. Korra käis seest läbi ahastuse tunne. Siis aga MacGyver´i mõte parandada see hiljem toidukilega, millesse ma oma kohvri olin pakkinud. Tõusin üles, et kella vaadata. Aknast avanev vaade oli ka prillideta piisavalt kaunis, et see jäädvustada pildile. Liiga vara. Kobisin tagasi voodisse. 

Päikestõus

Miski ajas mind üles. Välisseinasuurusest aknast avanes taas imeline vaade. Ma olen surnud ja taevasse sattunud. 6:30 helises äratus. Liiga vara. Mitte piisavalt vara, et teha veel üks pilt. Kell 7 ajan end siiski üles, et enne hommikusööki veel duši alla jõuda. Päike on peaaegu üle horisondi end upitanud. Kui need paganama prillid mind nii palju ei morjendaks, oleks täitsa rõõmus olek. Kobin pesema ning otsin puhtad riided uueks päevaks

Seljakotis on poolteist rulli toidukilet kohvri sissepakkimiseks. Lootsin, et suudan selle nii ümber prillide mässida, et läbi klaaside ikka midagi näha ka oleks. Kahjuks osutub kile täiesti mõttetuks sellelaadse tegevuse juures. Kui ma just prillijäänuseid lihtsalt kilenutsakusse ei taha mässida... Ei taha. Vihaselt ja pettunult rapsin kilerulliga prillide poole ja käratan mitu korda "Reparo!" Lootusetu tegevus... Kell on juba hommikusöök ja mul on kuri kahtlus, et selleks korraks on minu koolitus siis otsas, sest prillideta pole sel mingit mõtet. Ainsaks lootuseks jääb administratsioonist uurida, kas äkki neil ei ole mingit paremat võlukeppi kui minu kilerull.

Administratsioonis olev tütarlaps vaatab mind esialgu ehmunult. Proovime kõigepealt tavalise kleeplindiga, kuid see ei oma piisavalt kleepjõudu. Kuna tütarlaps lubas otsida mingeid vahendeid kusagilt mujalt, siis lepime kokku, et tulen peale hommikusööki adminni laua juurest läbi. Tee hommikusöögi majja on päieseline. Teen mõned pildid eelmise õhtu müstiliste valgustuste kohta. Täna hommikul söön käsikaudu...

Õnneks leiab tütarlaps mitte küll just superliimi, kuid siiski, siiski... Kahepoolne kleepekas, ning mingi valge maalriteip. Kahepeale kleebime prillipooled kahepoolse teibiga keskelt kokku ning mässime ohtralt valget teipi ümber. Lihtsalt oivaline! Põrandale küll vaadata ei saa ilma, et näpuga prille ninal ei hoia, kuid vähemalt saan vaadata seinal näidatavaid PowerPoint esitlusi.

Esimene pool päevast möödub suures saalis koos arstidega ning loengud on ohtralt täis pikitud arstlikke väljendeid ja inglisekeelseid lühendeid diagnooside, staatuste ja ravimskeemide kohta. Kui esimene loeng kopsuvähi eirnevatest kirurgilistest sekkumistest on enam-vähem arusaadav, siis mingil hetkel teise loengu ajal leian ennast telefonis pilte blogisse üles laadimas, ise äraütlemata uhke, et leidsin juhtmevaba mooduse piltide telefonist arvutisse laadimiseks. Enne veel, kui me õdedega arstide seltskonnast irdume, jookseb peast läbi mõte, et tegelikult võiks meie arstid meid ikkagi kurssi viia haiguste tausta ja ravivõimalustega, et õde paremini mõistaks, mis ravi käigus toimub. Samuti on tunduvalt lihtsam patsienti nõustada, kui sa ise ka aru saad, mis toimub. Mitte, et Eesti oleks eriti heal järjel patsientide nõustamisega. Samas kuulan, kuidas UK õed kaebavad, et päevaravis on 20 haiget liiga palju 3 õe jaoks ning ei julge iitsatadagi, et meie 3 õde võtab päevas 40-50 keemikut vastu... 20 haiget kolme peale... Me võiks nad surnuks nõustada!

Kõhnaks ma siin kohe kindlasti ei lähe. Toidud on lihtsalt tapvalt head. Lisaks kolmele peatoidu korrale on meil ka 2-3 kohvipausi, mille ajal pakutakse samuti igasuguseid hõrgutisi igale maitsele. Värskeid ja kuivatatud puuvilju, saiu, kooke, küpsiseid. Kohvi, teed, erinevaid maitseveesid ja mahlasid. Siiski on mu vaieldamatu lemmik õhtusöök. Kui hommiku ja lõunasöök on rootsilaua moodi, et muudkui mine ja kühvelda taldrikusse igasuguseid hõrgutisi külmalt, kuumalt ja magusalt laualt, siis õhtusöök serveeritakse lauda mitmekäiguliselt. Täna õhtul pakuti spargli kreemsuppi, mis oli äärmiselt mahe ja maitsev. No kõik toidud on siin väga maitsvad! Peale suppi pakuti salatit, mille kaste tegi selle lihtsalt supermaitsvaks. Ma oleks täielik salatiinimene, kui seda mulle sellise kastmega pakutaks! Pearoaks oli karrikana riisiga või venepärane külm suitsulõhe tatrapannkoogi ja hapukoorega. Magustoiduks oli ka täna ühe valikuna värskelt valmistatud jäätis. Kuigi jäätisesööjad ütlesid, et see on imemaitsev, siis minuarust on jäätis ikka külmutatud maitsestatud piim ning juba teist õhtut järjest valin teise valiku. Seekord oli see šokolaadi kook kirsikeedise ja vahukoorega. Mmmm!!! Lõpus pakuti veel sooja jooki, kes teed, kes kohvi. Kogu eine jooksul ohtralt veini. Kelnerid lasid nagu värtnad ümber laua nii, et klaas oli kogu aeg täis.

Nüüd aga lähen ära magama ja üritan seekord mitte prillidega magama jääda.

Šveits: ja nii see kõik algab...

Hotelli tuba

Uskumatu, kuid ma olen kohal. Kõik läks libedalt, kuni Zürichi lennujaamani. Mul oli 50 minutit, et saada kätte oma asjad ning leida üles koht, kus ma transfeeriks teistega kohtuma pidin. Loomulikult olin ma pakkinud info kohtumiskohaga pagasisse, mis laaditi lennukilt maha terve igaviku. Kogu kohvri ootamise vältel üritasin internetiga ühenduda, et meililt infot saada. Kas te usute mind, et on olemas lennujaamu, kus ei ole free wifi´t?! Oh pagan! Kui ma kohvri lõpuks kätte sain, oli 10 minutit 12st puudu. Transfeer pidi lahkuma täpsel keskpäeval. Saatsin juba sõnumi Tele 2, et tellida 5 euro eest internetipakett, mis tundus mahult täiesti mõttetu. Oligi täiesti mõttetu, sest ka see ei aidanud mul internetiga ühendust saada. Lõpuks saatsin sõnumi Francescale, kes meile transpordiinfo edasti, kuid vastust ei tulnud. 12.10 olin veendunud, et ma olen hüljatud lennujaamas, kust sihtpunktini oli ca 70 km. Lõpuks helistasin Francescale. Lõpuks leidsin üles inimese, kes mind ootas (ja 7-8 kolleegi, kes samuti mind ootasid). 

Sisseelamine

Konverentsikeskuses olime ca 13:30. Saime oma osalemiskoti vajalike vahenditega ning administratsioonist kiipkaardi, interneti info hotellitoa tarbeks ja kotikese lõunaeinega. 15 minutit hiljem pidime juba suures saalis olema koolituse alguseks. Kõht oli hirmus tühi, aga aega ei olnud. Viskasin asjad oma tuppa ja... OMG, mis tuba!!! Hiiglama suur pesuruum, kus oli kaks kõrvuti ust - üks tualeti tarbeks ja teine suure duširuumi oma. Pesuruumis oli suur valamukapp ja hiiglaslik peegel, mille vasakus nurgas oli väiksem suurendusega peegel. Plekitud lumivalged käterätid näo pesuks ja duši all käimiseks nagu pesupulbri reklaamis. 

Pistikutega on küll kokku hoitud. 

Grupitöö kokkuvõte, tee õhtusöögile, juustuvalik

Suures elutoas oli keset tuba hiiglaslik ülipehme voodi. Välissein ongi vaid üks suur aken ja rõduuks. Akna all on klaasist kohvilaud ja tugitool. Voodi jalutsis on seina ääres teler ja selle kõrval kirjutuslaud. Koridori kappides on peidus külmik ja seif. Seif on tühi ja külmikus on ainult vesi. Topid oma reisijoogid: kaks Aura mullita vett kah külmikusse. 

Koolitus algas peale kell 13:45 ning jooksis täie rauga kolmveerand kaheksani. Vahepeal oli 2 kohvipausi nii, et sain pisut süüa, aga need mõned keeksiviilud ja küpsised ei aidanud. Hullupööra tahtsin midagi soolast. Õhtusöök algas kell 20. Väu! Mitmekäiguline eine kell 8 õhtul... Nagu filmis! Esmalt pakuti puljongit, mille sees oli selline omleti moodi asja ribad. Anita Margulies seletas hiljem, et see ongi selline kahelt poolt preatud pankoogilaadne asi, mis on maitsestatud maitserohelisega. See küpsetatakse, lõigatakse ribadeks ja asetatakse kuuma puljongi sisse nagu spagetid. Igatahes maitsev. Siis serveeriti rohelisi salatilehti ülimaisva kastmega. Pearoaks valisin kala. Lõhe oli õrn ja mahlane ülimaitsev. Lisandina oli spargel, pisut hautatud ja preatud juurvilja ning 3 imetillukest kartulipoolikut. Magustoiduks oli värskelt valmistatud jäätis ja juustuvalik. Mis magustoit on juustuvalik? No on mis ta on, aga üli hea oli! Uskumatu, et kõik need haisvad juustud nii maitsvad võisid olla. Aga võib-olla olin ma lihtsalt liiga näljane. Ohtralt veini nii valget kui punast. Klaase täideti pidevalt. 

Müstiline valgus

Väsimus sai minust võitu enne, kui tee ja kohvi aeg kätte jõudis. Siirdusin tagasi peamajja, et oma tuppa sisse elada. Õhtusöögiks oli väljas juba pime. Pime oli ka peale õhtusööki. Ja taevas oli kuu sama ümmargune nagu maitserohelisega pannkook, mis mu puljongi sisse oli viilutatud. Tuled pimeduses minu ümber tegid paiga müstiliseks. Ma võikski ülivõrretes rääkima jääda, sest see koht tundus lihtsalt super kaunis. 

Puhkenurk

Läbi peahoone konverentsi ruumidest mööda viib pikk koridor, kus vasakule jäävad hotellitoad ja paremale siseõu, mind edasi minu toa poole. Koridori lõpus on suurem puhkenurga moodi ruum, kus laual on kauss õuntega. Näppan õuna ja pöördun paremale teise lühemasse koridori, kus vasakut kätt jääb ka minu toa uks. Paremal on mõned toad vaatega siseõue. 

Pakin lahti oma kilesse keeratud kohvri. Jalanõusid on ilmselgelt liiga palju kaasa võetud. Eks viimasel päeval näha ole, kas riided olen kõik ära kasutanud või sai ka nendega pisut liialdatud. Viimane vaade aknast välja. Pilkases pimeduses on kaugusest näha linna tuled. Pisut veider, sest Google Maps´il vaadatuna oleksime me pidanud paiknema üsna keset Ermantingen´i linna järve ääres. Aga mulle meeldib. Kobin voodisse ja kustutan teleri...

Õhtuvalgus

Jelly Beans ja Jesaja

Ma armastan Jelly beans’e. Avastasin, et nüüd pakub midagi JB-laadset ka Cinamoni kommilett. Ja täna ma ei suutnud otsustada, kas minna osta lihtsalt JB'sid või minna kinno ka. Lappasin filminimekirja läbi ja leidsin, et mulle sobivatel aegadel on kaks filmi – „Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ ning „Raev“.

Esimene oli mulle tundmatute näitlejatega põnevusmüsteerium naisest, kes igal hommikul ärgates oli oma mälu kaotanud. Ning teine film tundus igav sõjafilm olgugi, et Brad Pitt peaosas. Niisiis paningi jope selga veel mitte kindla teadmisega, et ma filmi üldse vaatama lähen, kui minu tahtest olenematutel põhjustel, viibis mu kodust välja minek nii palju, et kinomajja jõudes oli kell täpselt 19:15, mis oli ka filmi algus aeg. Samuti oli ka otsustatud minu eest see, et ma lähen siiski filmi vaatama. Panin oma JB’id kotti ja läksin kinopileteid ostma.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ oli väikeses saalis ning peaaegu välja müüdud. Üksikud kohad siin-seal ning paar esimest vaba rida. See film ei olnud minu MUST-BE-SEEN-nimekirjas nii, et ma ei olnud valmis istuma esimeses 3. reas ja vahtima kael kuklas filmilinale. Seega palusin vaadata kohti igavale sõjafilmile, mis pidi hakkama 15 minutit hiljem. Valiku hetkeks tegelikult juba 10 minuti pärast. Ostsin endale väikse magusa popkorni ja väikse koka ning siirdusin vaatama paljude neidude iidolit Brad Pitt’i.

Ma olen juba vanemas nooruses, kelle iidolid on van Damme ja Cruise. Minu vaieldamatu noorpõlve armastus on Mel Gibson oma siniste silmade ja siirailmelise irooniaga ning Bruce Willis oma pilukil silmade ja muigel suuga. Brad Pitt meeldib mulle ka, kuid especially ma tema pärast kinno ei läheks. Nüüdki, seistes lindi taga järjekorras ning oodates saali pääsemist, jooksid mõtted sellele, et taeva pärast, mida see Pitt seal sõjafilmis teeb.  

Ja nüüd ma istun siin. Minu sees on emotsioon, mis otsib väljapääsu. Religioosne õrn haavatav emotsioon, mis otsib mõistmist, mitte hukkamõistu või imestust. Selline ääretu habras, ängistav tunne on.

See oli täpselt selline võigas sõjafilm, kus peategelane kargab vaenlase pikali ning tapab tolle, talle mitu korda noaga silma sorkides, kus kuulipilduja valangud niidavad meestel jalgu alt, nii et verd, liha ja luupuru lendab kaadrites igasse kanti ning filmi peategelastest ei saa aru, kas neid pidada sõja kangelasteks või kurjategijateks – labased, räpased ja siiski rinde edus kandvat rolli mängivad. Ja siis on sinna põimitud kaks piibli salmi. Mõlemad salmid filmi viimases osas. Üks enne viimase lahingu algust ning teine pisut enne selle lõppu.

Viimane neist ei puudutanudki mind nii väga. Tundus kuidagi tehislik, stseene kokku siduva tekstina, kus arusaamatuks jääva usutunnistusega pigem pragmaatilisena tunduv tankikomandöör järsku üsna pikka piibli teksti tsiteerib. Tundub isegi, et ta püüb lihtsalt muljet avaldada tankimeeskonnas Piibli hüüdnime kandvale mehele. „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“ (1Jh 2:15-17) Filmist jookseb läbi küll kitsas jutt sellst, et kes loodab Jumalale, see elab, kuid vaatamata selle, tundub see võõras selles kontekstis mehe suust, kes filmi algul on sundinud noorukest sõdurpoissi selga tulistama alla andnud saksa sõdurit ning pisut hiljem öelnud sellele samale noorukesele poisile puutumata saksa tüdruku kohta: „Kui sina temaga ei maga, siis teen seda mina.“

Samas teine piibli tekst... Või õigemini esimene leiab aset enne viimase rünnaku alustamist ülekaaluka vaenlase vastu üksi teiselpool rindejoont. Enne otsust võidelda on meestel soov päästa oma elud ning pageda üle põllu, kuid südamlik stseen sellest, kuidas tankikomandöör otsustab jääda oma tanki juurde ning ülejäänud mehed, kes suurema kes väiksema sisemise võitluse järgselt jäävad oma komandööri, tanki ja surma valiku juurde.

Mehed on maskeerinud oma vigastatud tanki maha jäetud tankis süüdates ümber tanki esemeid ning vedades tanki ninaesisele surnud kaasmaalase laiba, mille nad samuti põlema süütavad. Relvad on valmis pandud, ning nad ootavad lähenevat vaenlase rügementi, viiekesi kitsas tankisisemuses teades, et nad surevad. Kui Piibliks hüütu teiste vaikiva nõusoleku saatel viimase palve ja viimased julgustavad sõnad ütleb. Ta teatab, et hoolimata teades teiste uskmatust, tahab ta neile siiski öelda viimase salmi piiblist, mis talle iseäranis meeldib. Kus Jumal oma vägede ridadele vaatab „Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8) Just see stseen puudutas mind kogu filmi juures kõige enam.

Olles ka varem seda teksti lugenud, seda mitmeid kordi teiste käest kuulnud, ei ole see minu ees ennast niiviisi avanud. Milline oli olnud nende meeste sisemine võitlus olnud, et langetada otsus jääda tanki, mitte kabuhirmus joosta põõsastesse. Kui raske võis olla Jesajal olla see otsus, et astuda ette ning öelda: „Mina lähen. Saada mind!“ Ja siis ma mõtlen, et kui palju on minu tuttavate seas inimesi, kes tõuseksid püsti ja ütleksid: „Mina lähen. Mina teen selle ära!“, kui ees on mingi rakse ülesanne, mis täiesti ilmselt toob kaasa sulle raskeid hetki, sõrmeviibutusi ja etteheitvaid pilke. Ja nüüd on see surraotsustamise raske lasu minu sees emotsioonina, millega ma ei oska midagi peale hakata, sest tegelikul ei oska ma seda mitte kellegagi jagada.

Aga JBs'id on super.

Jalgratas ja ...

Eile õhtul jäin hilja peale. Vaatasin netist „Me armastame Eestit“ ning Margna ja Jõekalda nädalalõpu saadet järgi ja märkamatult oligi kell 2. Selge see, et hommikul oli raskusi ülestõusmisega. Ma niigi tõusen üles viimasel minutil ja kui sa seda viimast minutit ka veel 10 minuti kaupa edasi lükkad, siis on hilinemine lihtsalt paratamatus. Nii et kallid töökaaslased ja muidu sõbrad, saage aru, et tegu on lihtsalt PA-RA-TA-MATUSEGA! Ehki see, et ma oma paratamatu hilinemise fenomeni olen püüdnud siin ära selgitada, ei päästnud mind täna hommikul sellest, et kui mu äratus 7:30 veel piiksus, siis ei olnud ma veel suutnud oma töörõivad täis tuubitud seljakotti suruda. Tavaliselt peaks ma sel ajal oma ratast juba korteri uksest välja lükkama. Nii juhtuski see, et kõik lükkus 10 minutit kaugemale…

Hea, et on pühapäev ja liiklus on peaaegu olematu.

Vallikraavist üles pressides kuulsin enda vilisevat hingamist läbi kõrvus mängiva Lauper’i kõõrituse „Is that all right I drove all night“. 15aastane suitsetaja karjääri äratuntava saavutusena tundsin kuidas füüsilisest pingutusest tekkinud hingeldus röga häälte paeltel võdisema pani. See on selline rõve tunne, mida on väga raske kirjeldada, kui sa seda kogenud ei ole. Tervishoiutöötajad ehk aduvad silme ette manatava pildina kuidas sitke veniv röga ümber häältepaelt venib lipuna taha poole ja seal hingamise rütmis lihtsalt töllerdab nagu sült. Suitsetaja röga on suhteliselt sitke. Piisavalt sitke, et see köhitakse välja suurte klimpidena, väga staažikatel isegi tükkidena. Ja sellest lahti saada on oi-oi-oi!

Suitsetamine ja vähk. Noored, suits ja rindade areng.

 Vallikraavi kurvil toksis jalakäia oma iPhone’i klapid kõrvas. Mul hing paelaga kaelas, väntan viimaseid jõuraase kokku võttes viimasest kaldest üles seal, et enne Kassitoomet saaks veel pisut hinge tõmmata, kui sealne tõus jälle viimase välja võtab. Õudselt piinlik mööduvatest jalakäijatest, kellest ma oma kiunuva hingamisega mööda pean „kihutama“. Tollel aga klapid nii kõvasti kõrvas, et isegi rattakella ei kuulnud. Viimasel hetkel tõstis pilgu üles ja hüppas ehmunult teeserva. Kange kihu oli rattalt maha hüpata ja paar käredat sõna talle kõrva viliseda aga mida sa õiendad kui endal Cindy kõrvus lõõritab, kuidas ta ikka „drove all night“ ja on see ikka „alright“ sest tal plaanis „to make love to you“. See toob silme ette kohe kujutise mu enda emast auto roolis, kes iga jalakäijat sajatab ning lehmaks nimetab, sest too liikuvat meelega nii aeglaselt üle tee. Ja jalgratturid on kõik debiilikud. Üleüldse on mu tolerantsuse piir kuidagi kinni kasvanud nagu hooldamata kalatiik. Peab hakkama piire õgvendama ja muda välja rookima.

I

Uskumatu, aga all garderoobis olen ma 7:54. Jõuan täpselt! Jõudsin või?

Kas müüt või päris?

Koolipõlves sünnitusosakonnas praktikal olles pillasin maha teelusika. Mööduv ämmaemand lõi selle jalaga puhketoa kapi alla enne, kui ma selleni oma urvakil tagumikuga küündida jõudsin:

"Mitte kunagi ei tõsta sa üles maha kukkunud lusikat siin osakonnas!" Minu suuri silmi nähes teatas ta, et ei ole meile siia neid naisi vaja. Hiljem täheldasin, et nii mõni teinegi ämmakas lükkas lusika kapi alla. Kord nad isegi naersid, et kui nad siit ära peaks kolima, siis saab hunniku lusikaid jälle. Usk sellesse, et lusikas tähendab naiskülalist, on tegelikult levinud uskumus ka rahva seas. Sünnitusosakonnas tähendas see muidugi tööd. Selge see, et ämmakad ei tahtnud lisaks olemasolevale tööle veel lisa tööd, mida mahakukkunud lusika üles tõstmine tuua võis. 

Oma praeguses osakonnas peaksime kõik noad, kahvlid, lusikad siis kapi alla lükkama, et kedagi ei tuleks. Kahvleid on meil muidugi niigi vähe... Samas aga on osakonnas tugev usk sellesse, et kunagi ei tohi öelda, mainida või teha plaane justkui kerge ja rahuliku päeva kohta, sest see tähendab, et raudselt tuleb mõni erakorraline. Selline ebausk... Erakorralised patsiendid ei küsi sellest, kas sul on rahulik valve või ei ole. Nad tulevad, kui neil on vaja. Meie osakonna spetsiifika on juba selline, et ravi on kurnav ja raske ning paratamatult on siin või seal keegi, kes viimaks ravi all murdub ning satub neutropeenia või muu ravi tüsistusega meile sisse. Igatahes otsustasin, et igal rahulikul valvel kavatsen ma kõva häälega rääkida, kui rahulik mul on ja kui mõnus valve mul on. Täna on teine kord juba peale seda otusust.

Esimesel rahulikul valvel tuli mulle kaks erakorralist patsienti. Kella 6 paiku õhtul üks.  Palavik, kõhulahtisus - muidu päris asine teine. Öö temaga oli endiselt rahulik, kui patsient end sisse seadis. Kella 10 paiku õhtul saabus veel üks patsient, EMO lehel 3 kloonilis-toonilist krambihoogu, millest ühe puhul kasutati diazepaami. Patsient oli ärevusttekitav, kuid krampe meil öösel ei andnud. Tegelikult ei esinenud ühtegi krambihoogu nendel päevadel, kui ta meie osakonnas oli. Vähe kiusakam töökaaslane võiks nentida, et "no mida ma siis ütlesin", kuid hoolimata ka sellest patsiendist oli mul ikka vaikne ja rahulik öö.

Täna saabus kolm erakorralist patsienti. Kõigil neil palavik ja kõhulahtisus. Kui arvestada, et esimese prouaga on antibiootiline ravi pluss püsitilk, siis võib seda lugeda rahulikuks ööks. Samas teine patsient on pisut komplitseeritum. Alustasin ravi dopamiiniga 10 mg/ml 1 ml/h. Nüüdseks on dopamiini kiirus 3 ml/h ning lisaks tilgub noradrenaliin 0,5 mg/ml praeguse seisuga 5 ml/h. Luba on tõsta kuni 7 ml/h, kuigi sellel lage tegelikult olema ei pidanud... Igatahes, kuigi me patsiendi vahepeal juba maha matsime, siis pisut aega tagasi küsis ta minult, mis kell on.

- Pool kaksteist.
- Nii vähe?
Kuhu sul kiiret, kulla mees. Kuhu?

No ja siis saabus kolmas kompvek seal kuskil vahepeal. Ikka palavik ja kõhulahtisus. Suu narmendab ja vestlusest aru saamine on ainult ühepoolne, sest praeguseks maha peetud vestlusest olen ma aru saanud ehk 5% vastustest. 

Siiski siiski. On alles teine rahulik valve ja 2 päeva ei tee veel statistikat.