Tuesday, April 28, 2015

Ettvalmistus ja minek

Tänan küsimast, magasin hästi. Ärgates oli mõru sitamaitse suus ja käsi oli surnud. Õde jagas kraadiklaasid meile poolsegastena kätte ja lasi meil veidi toibuda enne kui instrumente ära tuli korjama. Naabrinaisel oli 36,1 ja mul 64,4 kraati Celsiuse järgi. Mõru maitse suus paneb mind tegema uusi tõotus "never ever again". Naabrineiu laenab mulle oma hambapastat ja ma lähen kratsin oma isiklikud ja riigi kikud kõik ilusti puhtaks. Pool pastast neelan alla, et mõru maitset hajutada.

Küsin lisaks ühe Microlaxi. Käin duši all ning kähku apteegis ning ostan kaunid trombi ennetavad sukad. Ja nüüd istun siin, kuulan kuidas Lou Reed laulab "It's just a perfect day"...

Operatsioon maotult põietuks

Siin ma nüüd olen. Abdominaalkirurgias. Kell on 7 õhtul ja ma olen olnud siin juba hommikust saati. Homme hommikul kell 9 olen laual siruli paljas nagu porgand, roheline kanüül veenis ja kusekott üle laua ääre rippumas. Kui pärastlõunal silmad avan, siis olen maotult sapipõietu. Kui kõik muidugi hästi läheb. Õnneks mingit maist vara mul ei ole ning pärandus näeb ette, et mu punane "rahakass" läheb Agele, ja minu testamendi täidesaatvaks jõuks on Katrin. Mitte, et asjad nõnda minna võiks, aga parem karta kui kahetseda ja kõigeks valmis olla. 

Niisiis. Siin ma nüüd olen... ikka veel. Kirurg käis vaatas sügavalt silma ja küsis jälle, et kas ma olen ikka kindel. No muidugi ei ole! Kaks aastat olen kaalunud ja vaaginud ning lõpuks paratamatusega leppinud. 38 aastat on mu kaal aasta aastalt ikka ümmargusemaks muutunud. Täna kaalule astudes oli see 151,7 kg. Valetab raisk! 3 kg valetab juurde! Mitte, et see siin ja praegu eriti oluline oleks, aga ikkagi... 3 kg Katrini kannil on tunduvalt rohkem märgata, kui mul. Minul aga 10 kg siia sinna ja keegi ei saa aru. Kui ma paar aastat tagasi oma maovähendus plaanist rääkis, siis meie trullakas Piret ütles kohkunult: "Ei, Heleri! Ära seda küll tee! Kõhnad inimesed lähevad kurjaks, aga ma pole veel ühtegi kurja paksu inimest näinud!" Hah! Veel üks lisatüsistuts, hihii!

Resident küsis, et kas ma dieeti ka olen pidanud. No miks ma siis ei ole. Kes meist siis poleks. Ainult, et koos dieedi lõpuga on alati kilod topelt tagasi tulnud. Viimane kord aitas dieet alla nii 20 kg. Siis kui Derekist lahku läksin ja kuid kurvastusest ei söönud. Peale seda tuli 35 kg ludinal tagasi. Aga ma ei kurda. Enamuse oma elust olen ma tegelikult täitsa hästi ära elanud. Viimasel ajal aga on paksus kahjuks kuidagi tervisele hakanud. Märkamatult on vererõhk hakanud ülemise normipiiri raames üles ja alla hakanud kõikuma ning põlveliigesed on hõredaks kulunud ning teevad päris valu kohe.

Kirurg ütles, et koju saame siis, kui peale operatsiooni poolteist liitrit vett ära joome. Mõni inimene ei suuda kolmandikkugi sellest kogusest terve maoga ära juua. No ütle nüüd... Age tuleks siia kinni panna!

Kuigi ma mitte teps ei kahtle, et tegelikult olen ma sisemuselt väga kaunis inimene, siis ei meeldi mulle siiski mõte, et keegi mu kõhus ringi sobrab, kopse ja makse üksteisest üle tõstab, soolikaid sõlme seob ning mu kauni sisemusega nii lähedalt tutvust teeb. Mul tuleb bariaatrilineoperatsioon bypass meetodil ning sapipõie eemaldus. Viimane juhul, kui kõik hästi läheb. Ja peale seda, kui mu sisemine ilu välja tuuakse, hakkan ilusaks inimeseks. 

Olen 4 voodiga palatis ning me oleme siin kahekesi. Minu kaaslaseks on samuti õe haridusega rõõmsameelne naisterahvas, kes on minust 10 aastat vanem. Aeg on tegelikult kulunud suhteliselt kiiresti siin omavahel lõmpsides. Aga jah, tegelikult ma kardan küll. Oleks päris ebaterve mitte karta. Ma kardan igasuguseid asju. Algul kartsin kõige rohkem kateetri paigaldust kuni keegi ütles, et see pannakse sipsti opi laual ära nii, et ma ei saavat arugi, pool uimas. Õnneks aga ütles õde meile, et kateetrid tavaliselt sellel opil ei panda, kui mingit erilist vajadust ei ole. Tadaaa! Päev on päästetud. Nüüd kardan ma dreeni kõhuõõnes, mis nii mõnigi kord on pandud, kui sapipõis on eemaldatud... Õnneks aitab tablet Somnols päris hästi selle öö üle elada. Päris hea, et homme esimene op.

Lähen teen nüüd Microlaxi ja siis käin duši all. Hoolimata sellest, et ma hommikul end kuuma veega küürisin, kästi mul ennast pesta veel õhtul ja hommikul. Tundun vist eriti räpasena neile...

Wednesday, March 11, 2015

Šveits: Viies päev ja tugitooliväsimus



Kella poole kuue paiku koperdasin voodist välja, et kardinad eest tõmmata. Olin kindel, et päike on juba kõrgel ja ma olen igale poole sisse maganud. Aga väljas oli pime. Toas oli ka pime. Jalad olid kanged ja vasak põlv valutas rämedalt. Lohisesin käsikaudu toas ringi, sest kartsin varbaid voodi või tooli vastu ära lüüa. Akna all oli klaasist kohvilaud, millele kartsin ära lõhkuda. Tõmbasin kardinad eest ja hingasin kergendatult – päike ei olnud veel silmapiiril isegi kumama hakanud. Tahtsin voodisse tagasi. Ja siis see – KLINK-KLIRRR!

Seisin terve minuti pimeduses paigal. Nägin vaimusilmas lauda kukkumas tuhandeks killuks veel enne, kui minuni jõudis teadmine, et selline klirin ei saanud lauast tulla. Ja siis meenus, et koristaja oli laualt mu puuviljad ära koristanud ning selle paganama pokaali pesuruumist ära toonud ja sellele lauale pannud. Õnneks maandus see vist ainult karvasele vaibale, mis põrandat kattis ning killud ei tohiks olla mööda elamist laiali. Tegin suurema ring ümber arvatava õnnetuskoha. Olin nii väga väsinud ja vihane. Võtsin telefon laualt laadimast ning ronisin tagasi voodisse pannes telefoni käsikaudu voodi kõrval olevale kapikesele. Raputasin mõttes koristajale rusikat ning otsustasin mitte oma pead selle asjaga enam vaevata.


Telefon laulis. Silmi oli nii raske avada. Olin just und näinud, mille jätkumist tahtsin ikka veel näha ning keeldusin silmi lahti tegemast. Pissihäda oli aga nii suur, et see ei lubanud enam oma värvilisse unenäkku tagasi minna. Ajasin end püsti ja vetsu minnes mõtlesin, õllele külmikus. Koju ma seda raudselt ei vii. Ja šampus kah veel… Ei tea mis loengud hommikul on. Kas see oleks OK, kui ma lihtsalt esimesse veerandisse ei jõua? Teemad ka ei meenu, aga see arstlik jura on nii paganama keeruline. Ma võiks kuulata parem Kaare loengut sada korda. Vetsust tagasi tulles sean äratuse 7:30 peale. Lisa 30 minutit voodis annab ehk kergendust. Kardan, et mitte miski vägi ei aja mind üles, kui ma nüüd uuesti magama jään.  Vajun kiirelt pimedusse…
8.05 vedasin ennast toast välja. Jõuan kodus magada küll. Hommikusöögi lauas oli terve esimene saal tühi. Birgitta sättis esimese laua nurgas asju lauale nii, et ma panin koti teisele poole lauda toolile. Lena kõrvale, kes otsis juba söögipoolist. Mul oli hea meel tõdeda, et ma polnud viimane, kes sööma jõudis. Kui mõelda eilsele õhtule, siis tõenäoliselt oli seal hunnik inimesi, kes kavatsesid hommiku voodis mööda saata.

Hommikune teema on adjuvant- ja neoadjuvantravi rinnavähi puhul. Neli lugejat. Tähendab kannatab istuda. Valmistasin ennast kuulama kõiki neid uurimustöid, vaatama kõiki neid tabeleid ja imestama, mida need paganama lühendid tähendavad. Mõtlesin vaid sellele, et oluline on mitte magama jääda. Homme on viimane pool päeva ja õhtu viimastel minutitel jõuan Tallinna lennujaama. Magan lennujaamas pingil vist esimese bussini. Olin Jane Freimannile lubanud jõuda reede hommikul kell 9 kohtumisele Kersti Viitkariga. Olen ennast sidumas millegagi, millest mul ei ole õrna aimugi, aga ma olen kohutavalt põnevil. Loodan, et kõike persse ei keera.


Mamma mia! Lugupeetud ja vägaaustatud dr Wolfgang Gatzemeier tulistas meid väljakutsetest rinnavähi kirurgilises vallas sõnadega nagu kuulipildujast. Hoidsin pöialt, et ta ei minestaks enne loengu lõppu, sest mul oli kuri kahtlus, et ta ei hinganud vahepeal üldse. Pidin ise kirjavahemärke tema kõnes panema, sest muidu ei oleks ma aru saanud, kus lause hakkas või lõppes.  









Tuesday, March 10, 2015

Šveits: Neljas päev ja special night



Hommik algas nagu tavaliselt. Lärmakad naabrid allkorrusel olid viimaks poole kahe ajal maha rahunenud ning ma sain magada lahtise rõduuksega. Täiega mõnus oli ärgata päikesega koos. Täna õhtul pidi meil olema special evening ja see tähendas, et kell 16 oleme vabad ning meil on 3 tundi vaba aega enne kui koguneme õhtusöögiks sotsialiseeruma. Plaanisin õhtul minna alla linna ja Constance järve äärde. Lootsin, et kolme tunniga jõuan seal ära käia ning poodides ringi shopata. Kuigi kell 16 võivad poed juba kinni olla…

Valmistusin hommikusteks loenguteks. Meenus Keemiaravi ABC, kus dr Kaare rääkis keemiaravi toimest erinevatesse raku osadesse või nende elutegevusse. See oli huvitav loeng. Palju infot ning väga kiire ettekandmine. Mäletan, Anna ja Lemme ütlesid hiljem, et esimese kahe slaidi juures olid nad juba lootusetuld kadunud teemasse (ja esimesel slaidil oli vaid pealkiri ja nimi). Noh siin on samamoodi, kõik loengud on nagu Kaare rakuteadus ainult, et see kõik on inglise keeles ette kantud „halvas“ inglise keeles mitme erineva aktsendiga. Ha-haa! Esimesel päeval näidati meile ESO tutvustusvideot, kus kõnelev härra ütles, et ESO keeleks on halb inglise keel. Naersime hiljem, et tõenõoliselt peaks see olema ka EONSi suhtluskeel, sest enamus inimest räägib vigadega ja huvitavate aktsentidega ja see kõik ei heiduta neid mitte üldse. Mis on hea. Nõme, kui sa ei saa kaasa rääkida olulistes asjades, kuna su inglise keel sakkib sajaga.

Hommikusel tavapärasel sessioonil arstidega räägiti erinevatest soolevähkidest, mao- ja pankreasevähist. Erik van Cutsem rääkis selges inglise keeles üsnagi arusaadavalt käärsoolevähist. Teda oli huvitav vaadata. Tundus nagu tal oleks valus või kohutavalt suur kusehäda, sest mulle tundus tema ettepoole kallutatud asendi järgi puldis, et tal on jalad risti ja et ta on suures vaevas. Ta rääkis sellise pühendumisega ja tõenäoliselt tema vaevatud asend tulenes sellest, et ta soovis lihtsalt mikrofoni rääkida. Kui ta lõpuks puldi tagant välja astus, siis selgus, et ta oli üsna pikk mees ja ta pidigi alla kummardama et mikrofoni rääkida.

Ennelõunat oli meil tunniajane sessioon juhtumianalüüsideks. Mulle meeldib see aeg. Huvitav on kuulata, kuidas asju erinevates kultuurides aetakse. Ja erinevate maade haiglad on erineval tasandil. Kreekas ja Prantsusmaal on õed arsti käepikenduseks ja ei mõtle ise üldse kaasa. Iisraelis puudub MDT samamoodi nagu Eestiski, samas on neil õde-nõustaja onkoloogias seksuaalprobleemide alal. Ja Dublinis Iirimaal on kõik olemas. Ma kolin ära Dublinisse! Susan ütles küll, et parem ikka Limerick´i, sest seal on tunduvalt odavam elada. Palgast ma üldse ei räägigi!

Kella kahest kella neljani oli Marketplace sessioon. See tähendas nelja erinevat töögruppi ning me pidime liikuma ringiratast iga 30 minuti tagant.

ACFD

Monday, March 9, 2015

Šveits: Kolmas päev ja ÜLLATUS!


Olin kokku leppinud paari inimesega, et saan hommikusöögile minekuks nendega fuajees kokku kell 7:45. Kui silmad lahti tegin oli päike juba silmapiiri tagant väljas. Telefon ei olnud mind äratanud ja ma olin sisse maganud. Kell oli 7:00, nii et duši alla ma täna ei jõudnudki. Riietusin, pakkisin vajaminevad asjad kotti ning 7:38 lahkusin toast. Ootasin fuajees diivanil Solitari mängides kuni 7:45, kuid kedagi ei tulnud. Läksin sööma. Nad jäid 2 minutit hiljaks…

8:30 algas suures saalis loeng koos arstidega teemal põie- ja neeruvähk. Alles diskussiooni ajal irdusime arstidest oma ruumidesse, kus läksime edasi ainult õdedele mõeldud loengutega. Meid on kokku 28 õde. Mõne nimi on mulle ka juba meelde jäänud. Näiteks Suzan Iirimaalt on elav nagu tulesäde ja omapärase huumoriga. Ja tal on hiigelsuur suu. Blandine on Prantsusmaalt ning tema nime hääldus kõlab üsna „blondiin“ kõlaga. O on õige natuke A moodi, aga tähelepandamatu kõrva jaoks kostub see üsna „o“. Tema enda sõnul tähendab see aga hoopis „magusat“. Nii nagu Blandine, nii ka Iveta on mulle eelnevalt juba tuttavad Budapestist. Ikka super oli minna tundmatusse kohta ja kohata seal uusi nägusid. Lisaks EONSi juhtfiguuridele. Lisaks märkasin, et Anita, hallipäine õppejõud, kes esimesel päeval meil kõigil oma nimesid palus öelda, tervitab meid kõiki eesnimesid pidi… See on täiesti fenomenaalne! Pooled nimed on minu jaoks täiesti hääldamatud.

Esimene kohvipaus on 10:00. Ja kohvipausi ajal peab inimene kohvi saama. Joon kaks tassi kohvi, sest tassid on küll mitte kõige väiksemad, aga nad täidavad ainult kaks kolmandikku jättes piima jaoks ka ruumi.  Meie lauas on koha leidnud ka üks onkoloog, kes ÜLLATUS-ÜLLATUS! on PERH´ist. Tadaaa! Saan eesti keelt praktiseerida!

Ilm on imekaunis nagu ikka. Mingi pausi ajal jääb söömisest veidi aega üle ning ma jalutan pisut majade vahel ringi. Endalegi üllatuseks leian lõpuks selle järve, mille ääres me asuma pidime. See jääb nõlvakust alla kuskil linnu lennult kilomeetri kaugusele. Või isegi vähem. Mööda teed on see siiski tunduvalt pikem. Kui mujal maailmas kasvatatakse maja seintel luuderohtu, viinamarjavääte või mingeid tokkroose ja asju, siis Šveitsi paarist külast läbi sõites märkasin, et neil on puudega oma kunst. Siin samal nõlvakul on maja, mille seintel vonkleb täiesti tavaline puu oma jämeda tüvega. Hämmastav!

Tundub, et ma olen võtnud endale üle jõu käiva ülesande blogida seda kõike kahes erinevas blogis. Tegelikult tahaks minna hoopis välja ja pidutseda. Juua end oimetuks ja magada unenägudeta hommikuni, sest keegi kuskil pidutseb ning lärm ei lase mul magada lahtise rõduuksega. Olen kurb, isegi väga. Kõik need loengud siin näitavad, kui ignorant ma tegelikult olen kogu selles asjanduses ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kuhu edasi? Milles end täiendada? Mis Eestis edasi? Samale kohale tammuma? Buu…

Päevad on liiga pikad, informatsiooni tulv tormab läbi aju võidu koos uute ideedega, võimalike lahendustega, vihapursetega jõuetusest muuta asju Eestis, õhtuks oled nii läbi, et kõik üles märkida ning teed võimalikult lühidalt. Pooled ideed ja mõtted on informatsioonitulvaga koos allavett läinud ja ei meenu enam. On jäänud ainult veeaur õhku, et oli ju palju…

Kell on kolmveerand 11 õhtul. Õhtusöök oli suurepärane nagu alati. Peale selle sain Mariga täitsa eesti keeles rääkida sellest, mida olime kuulnud. Üks teenindajatest tuli isegi küsima, et mis keeles me räägime, mis nii võõralt kõlab. Kõht oli nii tühi, et unustasin isegi pilti teha kõigist oma roogadest. Tänane supp oli koorene ja tummine. Tundsin ära porgandiviilud selle sees, kuid midagi oli veel mis maitses võõralt, kuid hästi. Sõin teisegi taldrikutäie suppi! Salatis oli täna rohelistele lehtedele veel lisaks kurki ja kreegapähkleid. Kastegi salatil oli pisut kooresem. Mis iganes see ka oli, see oli lihtsalt väga hea. Ma oleks seda ka veel lisaks söönud. Valikuks oli mingi kala riisiga ja üsna punane biifsteek spargli ja kartulivormiga. Nämma! Sel hetkel tundsin isegi kaehetsust, et suppi nii palju sõin. Vabalt oleks võinud hoopis kaks praadi süüa! Magustoiduks oli ananassi carpaccio värskelt valmistatud jäätisega. Mina võtsin tuttava juustutaldriku. Šveitsi juust on tõesti hea. Kühveldasin seda ka hommikul taldriku täie sisse. Kõige viimaseks unerohuks võtsin väikse latte. Kõht on peale 2 tunnist bakhanaali punnis. Olen surmväsinud ja lähen magama.