Ma armastan Jelly
beans’e. Avastasin, et nüüd pakub midagi JB-laadset ka Cinamoni
kommilett. Ja täna ma ei suutnud otsustada, kas minna osta lihtsalt JB'sid või
minna kinno ka. Lappasin filminimekirja läbi ja leidsin, et mulle sobivatel
aegadel on kaks filmi – „Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ ning „Raev“.
Esimene oli mulle
tundmatute näitlejatega põnevusmüsteerium naisest, kes igal hommikul ärgates
oli oma mälu kaotanud. Ning teine film tundus igav sõjafilm olgugi, et Brad
Pitt peaosas. Niisiis paningi jope selga veel mitte kindla teadmisega, et ma
filmi üldse vaatama lähen, kui minu tahtest olenematutel põhjustel, viibis mu
kodust välja minek nii palju, et kinomajja jõudes oli kell täpselt 19:15, mis
oli ka filmi algus aeg. Samuti oli ka otsustatud minu eest see, et ma lähen
siiski filmi vaatama. Panin oma JB’id kotti ja läksin kinopileteid ostma.
„Ei. Tohi.
Magama. Jääda.“ oli väikeses saalis ning peaaegu välja müüdud. Üksikud kohad
siin-seal ning paar esimest vaba rida. See film ei olnud minu MUST-BE-SEEN-nimekirjas nii, et ma ei
olnud valmis istuma esimeses 3. reas ja vahtima kael kuklas filmilinale. Seega
palusin vaadata kohti igavale sõjafilmile, mis pidi hakkama 15 minutit hiljem.
Valiku hetkeks tegelikult juba 10 minuti pärast. Ostsin endale väikse magusa
popkorni ja väikse koka ning siirdusin vaatama paljude neidude iidolit Brad
Pitt’i.
Ma olen juba
vanemas nooruses, kelle iidolid on van Damme ja Cruise. Minu vaieldamatu
noorpõlve armastus on Mel Gibson oma siniste silmade ja siirailmelise irooniaga
ning Bruce Willis oma pilukil silmade ja muigel suuga. Brad Pitt meeldib mulle
ka, kuid especially ma tema pärast
kinno ei läheks. Nüüdki, seistes lindi taga järjekorras ning oodates saali
pääsemist, jooksid mõtted sellele, et taeva pärast, mida see Pitt seal
sõjafilmis teeb.
Ja nüüd ma istun
siin. Minu sees on emotsioon, mis otsib väljapääsu. Religioosne õrn haavatav
emotsioon, mis otsib mõistmist, mitte hukkamõistu või imestust. Selline ääretu
habras, ängistav tunne on.
See oli täpselt
selline võigas sõjafilm, kus peategelane kargab vaenlase pikali ning tapab
tolle, talle mitu korda noaga silma sorkides, kus kuulipilduja valangud niidavad
meestel jalgu alt, nii et verd, liha ja luupuru lendab kaadrites igasse kanti
ning filmi peategelastest ei saa aru, kas neid pidada sõja kangelasteks või
kurjategijateks – labased, räpased ja siiski rinde edus kandvat rolli mängivad.
Ja siis on sinna põimitud kaks piibli salmi. Mõlemad salmid filmi viimases
osas. Üks enne viimase lahingu algust ning teine pisut enne selle lõppu.
Viimane neist ei
puudutanudki mind nii väga. Tundus kuidagi tehislik, stseene kokku siduva
tekstina, kus arusaamatuks jääva usutunnistusega pigem pragmaatilisena tunduv
tankikomandöör järsku üsna pikka piibli teksti tsiteerib. Tundub isegi, et ta püüb
lihtsalt muljet avaldada tankimeeskonnas Piibli hüüdnime kandvale mehele. „Ärge
armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis
ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu
ja elukõrkus -, ei ole isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga
kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“ (1Jh 2:15-17) Filmist jookseb läbi
küll kitsas jutt sellst, et kes loodab Jumalale, see elab, kuid vaatamata
selle, tundub see võõras selles kontekstis mehe suust, kes filmi algul on
sundinud noorukest sõdurpoissi selga tulistama alla andnud saksa sõdurit ning
pisut hiljem öelnud sellele samale noorukesele poisile puutumata saksa tüdruku
kohta: „Kui sina temaga ei maga, siis teen seda mina.“
Samas teine
piibli tekst... Või õigemini esimene leiab aset enne viimase rünnaku alustamist
ülekaaluka vaenlase vastu üksi teiselpool rindejoont. Enne otsust võidelda on
meestel soov päästa oma elud ning pageda üle põllu, kuid südamlik stseen
sellest, kuidas tankikomandöör otsustab jääda oma tanki juurde ning ülejäänud
mehed, kes suurema kes väiksema sisemise võitluse järgselt jäävad oma
komandööri, tanki ja surma valiku juurde.
Mehed on
maskeerinud oma vigastatud tanki maha jäetud tankis süüdates ümber tanki
esemeid ning vedades tanki ninaesisele surnud kaasmaalase laiba, mille nad
samuti põlema süütavad. Relvad on valmis pandud, ning nad ootavad lähenevat
vaenlase rügementi, viiekesi kitsas tankisisemuses teades, et nad surevad. Kui
Piibliks hüütu teiste vaikiva nõusoleku saatel viimase palve ja viimased
julgustavad sõnad ütleb. Ta teatab, et hoolimata teades teiste uskmatust, tahab
ta neile siiski öelda viimase salmi piiblist, mis talle iseäranis meeldib. Kus
Jumal oma vägede ridadele vaatab „Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma
läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“
(Js 6:8) Just see stseen puudutas mind kogu filmi juures kõige enam.
Olles ka varem
seda teksti lugenud, seda mitmeid kordi teiste käest kuulnud, ei ole see minu
ees ennast niiviisi avanud. Milline oli olnud nende meeste sisemine võitlus
olnud, et langetada otsus jääda tanki, mitte kabuhirmus joosta põõsastesse. Kui
raske võis olla Jesajal olla see otsus, et astuda ette ning öelda: „Mina lähen.
Saada mind!“ Ja siis ma mõtlen, et kui palju on minu tuttavate seas inimesi,
kes tõuseksid püsti ja ütleksid: „Mina lähen. Mina teen selle ära!“, kui ees on
mingi rakse ülesanne, mis täiesti ilmselt toob kaasa sulle raskeid hetki,
sõrmeviibutusi ja etteheitvaid pilke. Ja nüüd on see surraotsustamise raske lasu minu sees emotsioonina, millega ma ei oska midagi peale hakata, sest tegelikul ei oska ma seda mitte kellegagi jagada.
Aga JBs'id on super.
Aga JBs'id on super.