Jalgratas ja ...

Eile õhtul jäin hilja peale. Vaatasin netist „Me armastame Eestit“ ning Margna ja Jõekalda nädalalõpu saadet järgi ja märkamatult oligi kell 2. Selge see, et hommikul oli raskusi ülestõusmisega. Ma niigi tõusen üles viimasel minutil ja kui sa seda viimast minutit ka veel 10 minuti kaupa edasi lükkad, siis on hilinemine lihtsalt paratamatus. Nii et kallid töökaaslased ja muidu sõbrad, saage aru, et tegu on lihtsalt PA-RA-TA-MATUSEGA! Ehki see, et ma oma paratamatu hilinemise fenomeni olen püüdnud siin ära selgitada, ei päästnud mind täna hommikul sellest, et kui mu äratus 7:30 veel piiksus, siis ei olnud ma veel suutnud oma töörõivad täis tuubitud seljakotti suruda. Tavaliselt peaks ma sel ajal oma ratast juba korteri uksest välja lükkama. Nii juhtuski see, et kõik lükkus 10 minutit kaugemale…

Hea, et on pühapäev ja liiklus on peaaegu olematu.

Vallikraavist üles pressides kuulsin enda vilisevat hingamist läbi kõrvus mängiva Lauper’i kõõrituse „Is that all right I drove all night“. 15aastane suitsetaja karjääri äratuntava saavutusena tundsin kuidas füüsilisest pingutusest tekkinud hingeldus röga häälte paeltel võdisema pani. See on selline rõve tunne, mida on väga raske kirjeldada, kui sa seda kogenud ei ole. Tervishoiutöötajad ehk aduvad silme ette manatava pildina kuidas sitke veniv röga ümber häältepaelt venib lipuna taha poole ja seal hingamise rütmis lihtsalt töllerdab nagu sült. Suitsetaja röga on suhteliselt sitke. Piisavalt sitke, et see köhitakse välja suurte klimpidena, väga staažikatel isegi tükkidena. Ja sellest lahti saada on oi-oi-oi!

Suitsetamine ja vähk. Noored, suits ja rindade areng.

 Vallikraavi kurvil toksis jalakäia oma iPhone’i klapid kõrvas. Mul hing paelaga kaelas, väntan viimaseid jõuraase kokku võttes viimasest kaldest üles seal, et enne Kassitoomet saaks veel pisut hinge tõmmata, kui sealne tõus jälle viimase välja võtab. Õudselt piinlik mööduvatest jalakäijatest, kellest ma oma kiunuva hingamisega mööda pean „kihutama“. Tollel aga klapid nii kõvasti kõrvas, et isegi rattakella ei kuulnud. Viimasel hetkel tõstis pilgu üles ja hüppas ehmunult teeserva. Kange kihu oli rattalt maha hüpata ja paar käredat sõna talle kõrva viliseda aga mida sa õiendad kui endal Cindy kõrvus lõõritab, kuidas ta ikka „drove all night“ ja on see ikka „alright“ sest tal plaanis „to make love to you“. See toob silme ette kohe kujutise mu enda emast auto roolis, kes iga jalakäijat sajatab ning lehmaks nimetab, sest too liikuvat meelega nii aeglaselt üle tee. Ja jalgratturid on kõik debiilikud. Üleüldse on mu tolerantsuse piir kuidagi kinni kasvanud nagu hooldamata kalatiik. Peab hakkama piire õgvendama ja muda välja rookima.

I

Uskumatu, aga all garderoobis olen ma 7:54. Jõuan täpselt! Jõudsin või?