Jelly Beans ja Jesaja

Ma armastan Jelly beans’e. Avastasin, et nüüd pakub midagi JB-laadset ka Cinamoni kommilett. Ja täna ma ei suutnud otsustada, kas minna osta lihtsalt JB'sid või minna kinno ka. Lappasin filminimekirja läbi ja leidsin, et mulle sobivatel aegadel on kaks filmi – „Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ ning „Raev“.

Esimene oli mulle tundmatute näitlejatega põnevusmüsteerium naisest, kes igal hommikul ärgates oli oma mälu kaotanud. Ning teine film tundus igav sõjafilm olgugi, et Brad Pitt peaosas. Niisiis paningi jope selga veel mitte kindla teadmisega, et ma filmi üldse vaatama lähen, kui minu tahtest olenematutel põhjustel, viibis mu kodust välja minek nii palju, et kinomajja jõudes oli kell täpselt 19:15, mis oli ka filmi algus aeg. Samuti oli ka otsustatud minu eest see, et ma lähen siiski filmi vaatama. Panin oma JB’id kotti ja läksin kinopileteid ostma.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ oli väikeses saalis ning peaaegu välja müüdud. Üksikud kohad siin-seal ning paar esimest vaba rida. See film ei olnud minu MUST-BE-SEEN-nimekirjas nii, et ma ei olnud valmis istuma esimeses 3. reas ja vahtima kael kuklas filmilinale. Seega palusin vaadata kohti igavale sõjafilmile, mis pidi hakkama 15 minutit hiljem. Valiku hetkeks tegelikult juba 10 minuti pärast. Ostsin endale väikse magusa popkorni ja väikse koka ning siirdusin vaatama paljude neidude iidolit Brad Pitt’i.

Ma olen juba vanemas nooruses, kelle iidolid on van Damme ja Cruise. Minu vaieldamatu noorpõlve armastus on Mel Gibson oma siniste silmade ja siirailmelise irooniaga ning Bruce Willis oma pilukil silmade ja muigel suuga. Brad Pitt meeldib mulle ka, kuid especially ma tema pärast kinno ei läheks. Nüüdki, seistes lindi taga järjekorras ning oodates saali pääsemist, jooksid mõtted sellele, et taeva pärast, mida see Pitt seal sõjafilmis teeb.  

Ja nüüd ma istun siin. Minu sees on emotsioon, mis otsib väljapääsu. Religioosne õrn haavatav emotsioon, mis otsib mõistmist, mitte hukkamõistu või imestust. Selline ääretu habras, ängistav tunne on.

See oli täpselt selline võigas sõjafilm, kus peategelane kargab vaenlase pikali ning tapab tolle, talle mitu korda noaga silma sorkides, kus kuulipilduja valangud niidavad meestel jalgu alt, nii et verd, liha ja luupuru lendab kaadrites igasse kanti ning filmi peategelastest ei saa aru, kas neid pidada sõja kangelasteks või kurjategijateks – labased, räpased ja siiski rinde edus kandvat rolli mängivad. Ja siis on sinna põimitud kaks piibli salmi. Mõlemad salmid filmi viimases osas. Üks enne viimase lahingu algust ning teine pisut enne selle lõppu.

Viimane neist ei puudutanudki mind nii väga. Tundus kuidagi tehislik, stseene kokku siduva tekstina, kus arusaamatuks jääva usutunnistusega pigem pragmaatilisena tunduv tankikomandöör järsku üsna pikka piibli teksti tsiteerib. Tundub isegi, et ta püüb lihtsalt muljet avaldada tankimeeskonnas Piibli hüüdnime kandvale mehele. „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“ (1Jh 2:15-17) Filmist jookseb läbi küll kitsas jutt sellst, et kes loodab Jumalale, see elab, kuid vaatamata selle, tundub see võõras selles kontekstis mehe suust, kes filmi algul on sundinud noorukest sõdurpoissi selga tulistama alla andnud saksa sõdurit ning pisut hiljem öelnud sellele samale noorukesele poisile puutumata saksa tüdruku kohta: „Kui sina temaga ei maga, siis teen seda mina.“

Samas teine piibli tekst... Või õigemini esimene leiab aset enne viimase rünnaku alustamist ülekaaluka vaenlase vastu üksi teiselpool rindejoont. Enne otsust võidelda on meestel soov päästa oma elud ning pageda üle põllu, kuid südamlik stseen sellest, kuidas tankikomandöör otsustab jääda oma tanki juurde ning ülejäänud mehed, kes suurema kes väiksema sisemise võitluse järgselt jäävad oma komandööri, tanki ja surma valiku juurde.

Mehed on maskeerinud oma vigastatud tanki maha jäetud tankis süüdates ümber tanki esemeid ning vedades tanki ninaesisele surnud kaasmaalase laiba, mille nad samuti põlema süütavad. Relvad on valmis pandud, ning nad ootavad lähenevat vaenlase rügementi, viiekesi kitsas tankisisemuses teades, et nad surevad. Kui Piibliks hüütu teiste vaikiva nõusoleku saatel viimase palve ja viimased julgustavad sõnad ütleb. Ta teatab, et hoolimata teades teiste uskmatust, tahab ta neile siiski öelda viimase salmi piiblist, mis talle iseäranis meeldib. Kus Jumal oma vägede ridadele vaatab „Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8) Just see stseen puudutas mind kogu filmi juures kõige enam.

Olles ka varem seda teksti lugenud, seda mitmeid kordi teiste käest kuulnud, ei ole see minu ees ennast niiviisi avanud. Milline oli olnud nende meeste sisemine võitlus olnud, et langetada otsus jääda tanki, mitte kabuhirmus joosta põõsastesse. Kui raske võis olla Jesajal olla see otsus, et astuda ette ning öelda: „Mina lähen. Saada mind!“ Ja siis ma mõtlen, et kui palju on minu tuttavate seas inimesi, kes tõuseksid püsti ja ütleksid: „Mina lähen. Mina teen selle ära!“, kui ees on mingi rakse ülesanne, mis täiesti ilmselt toob kaasa sulle raskeid hetki, sõrmeviibutusi ja etteheitvaid pilke. Ja nüüd on see surraotsustamise raske lasu minu sees emotsioonina, millega ma ei oska midagi peale hakata, sest tegelikul ei oska ma seda mitte kellegagi jagada.

Aga JBs'id on super.