Sunday, March 15, 2015
Thursday, March 12, 2015
Wednesday, March 11, 2015
Šveits: Viies päev ja tugitooliväsimus
Kella poole kuue paiku koperdasin voodist välja, et kardinad
eest tõmmata. Olin kindel, et päike on juba kõrgel ja ma olen igale poole sisse
maganud. Aga väljas oli pime. Toas oli ka pime. Jalad olid kanged ja vasak põlv
valutas rämedalt. Lohisesin käsikaudu toas ringi, sest kartsin varbaid voodi
või tooli vastu ära lüüa. Akna all oli klaasist kohvilaud, millele kartsin ära
lõhkuda. Tõmbasin kardinad eest ja hingasin kergendatult – päike ei olnud veel
silmapiiril isegi kumama hakanud. Tahtsin voodisse tagasi. Ja siis see –
KLINK-KLIRRR!
Seisin terve minuti pimeduses paigal. Nägin vaimusilmas
lauda kukkumas tuhandeks killuks veel enne, kui minuni jõudis teadmine, et
selline klirin ei saanud lauast tulla. Ja siis meenus, et koristaja oli laualt
mu puuviljad ära koristanud ning selle paganama pokaali pesuruumist ära toonud
ja sellele lauale pannud. Õnneks maandus see vist ainult karvasele vaibale, mis
põrandat kattis ning killud ei tohiks olla mööda elamist laiali. Tegin suurema
ring ümber arvatava õnnetuskoha. Olin nii väga väsinud ja vihane. Võtsin
telefon laualt laadimast ning ronisin tagasi voodisse pannes telefoni käsikaudu
voodi kõrval olevale kapikesele. Raputasin mõttes koristajale rusikat ning otsustasin
mitte oma pead selle asjaga enam vaevata.
Telefon laulis. Silmi oli nii raske avada. Olin just und
näinud, mille jätkumist tahtsin ikka veel näha ning keeldusin silmi lahti
tegemast. Pissihäda oli aga nii suur, et see ei lubanud enam oma värvilisse
unenäkku tagasi minna. Ajasin end püsti ja vetsu minnes mõtlesin, õllele
külmikus. Koju ma seda raudselt ei vii. Ja šampus kah veel… Ei tea mis loengud
hommikul on. Kas see oleks OK, kui ma lihtsalt esimesse veerandisse ei jõua?
Teemad ka ei meenu, aga see arstlik jura on nii paganama keeruline. Ma võiks
kuulata parem Kaare loengut sada korda. Vetsust tagasi tulles sean äratuse 7:30
peale. Lisa 30 minutit voodis annab ehk kergendust. Kardan, et mitte miski vägi
ei aja mind üles, kui ma nüüd uuesti magama jään. Vajun kiirelt pimedusse…
8.05 vedasin ennast toast välja. Jõuan kodus magada küll. Hommikusöögi
lauas oli terve esimene saal tühi. Birgitta sättis esimese laua nurgas asju
lauale nii, et ma panin koti teisele poole lauda toolile. Lena kõrvale, kes
otsis juba söögipoolist. Mul oli hea meel tõdeda, et ma polnud viimane, kes
sööma jõudis. Kui mõelda eilsele õhtule, siis tõenäoliselt oli seal hunnik
inimesi, kes kavatsesid hommiku voodis mööda saata.
Hommikune teema on adjuvant- ja neoadjuvantravi rinnavähi
puhul. Neli lugejat. Tähendab kannatab istuda. Valmistasin ennast kuulama kõiki
neid uurimustöid, vaatama kõiki neid tabeleid ja imestama, mida need paganama
lühendid tähendavad. Mõtlesin vaid sellele, et oluline on mitte magama jääda.
Homme on viimane pool päeva ja õhtu viimastel minutitel jõuan Tallinna lennujaama.
Magan lennujaamas pingil vist esimese bussini. Olin Jane Freimannile lubanud
jõuda reede hommikul kell 9 kohtumisele Kersti Viitkariga. Olen ennast sidumas
millegagi, millest mul ei ole õrna aimugi, aga ma olen kohutavalt põnevil.
Loodan, et kõike persse ei keera.
Mamma mia! Lugupeetud ja vägaaustatud dr Wolfgang Gatzemeier
tulistas meid väljakutsetest rinnavähi kirurgilises vallas sõnadega nagu
kuulipildujast. Hoidsin pöialt, et ta ei minestaks enne loengu lõppu, sest mul
oli kuri kahtlus, et ta ei hinganud vahepeal üldse. Pidin ise kirjavahemärke
tema kõnes panema, sest muidu ei oleks ma aru saanud, kus lause hakkas või
lõppes.
Tuesday, March 10, 2015
Šveits: Neljas päev ja special night
Hommik algas nagu tavaliselt. Lärmakad naabrid allkorrusel
olid viimaks poole kahe ajal maha rahunenud ning ma sain magada lahtise
rõduuksega. Täiega mõnus oli ärgata päikesega koos. Täna õhtul pidi meil olema
special evening ja see tähendas, et kell 16 oleme vabad ning meil on 3 tundi
vaba aega enne kui koguneme õhtusöögiks sotsialiseeruma. Plaanisin õhtul minna
alla linna ja Constance järve äärde. Lootsin, et kolme tunniga jõuan seal ära
käia ning poodides ringi shopata. Kuigi kell 16 võivad poed juba kinni olla…
Valmistusin hommikusteks loenguteks. Meenus Keemiaravi ABC,
kus dr Kaare rääkis keemiaravi toimest erinevatesse raku osadesse või nende
elutegevusse. See oli huvitav loeng. Palju infot ning väga kiire ettekandmine.
Mäletan, Anna ja Lemme ütlesid hiljem, et esimese kahe slaidi juures olid nad
juba lootusetuld kadunud teemasse (ja esimesel slaidil oli vaid pealkiri ja
nimi). Noh siin on samamoodi, kõik loengud on nagu Kaare rakuteadus ainult, et
see kõik on inglise keeles ette kantud „halvas“ inglise keeles mitme erineva
aktsendiga. Ha-haa! Esimesel päeval näidati meile ESO tutvustusvideot, kus
kõnelev härra ütles, et ESO keeleks on halb inglise keel. Naersime hiljem, et
tõenõoliselt peaks see olema ka EONSi suhtluskeel, sest enamus inimest räägib
vigadega ja huvitavate aktsentidega ja see kõik ei heiduta neid mitte üldse.
Mis on hea. Nõme, kui sa ei saa kaasa rääkida olulistes asjades, kuna su
inglise keel sakkib sajaga.
Hommikusel tavapärasel sessioonil arstidega räägiti
erinevatest soolevähkidest, mao- ja pankreasevähist. Erik van Cutsem rääkis
selges inglise keeles üsnagi arusaadavalt käärsoolevähist. Teda oli huvitav
vaadata. Tundus nagu tal oleks valus või kohutavalt suur kusehäda, sest mulle
tundus tema ettepoole kallutatud asendi järgi puldis, et tal on jalad risti ja
et ta on suures vaevas. Ta rääkis sellise pühendumisega ja tõenäoliselt tema
vaevatud asend tulenes sellest, et ta soovis lihtsalt mikrofoni rääkida. Kui ta
lõpuks puldi tagant välja astus, siis selgus, et ta oli üsna pikk mees ja ta
pidigi alla kummardama et mikrofoni rääkida.
Ennelõunat oli meil tunniajane sessioon juhtumianalüüsideks.
Mulle meeldib see aeg. Huvitav on kuulata, kuidas asju erinevates kultuurides
aetakse. Ja erinevate maade haiglad on erineval tasandil. Kreekas ja Prantsusmaal
on õed arsti käepikenduseks ja ei mõtle ise üldse kaasa. Iisraelis puudub MDT
samamoodi nagu Eestiski, samas on neil õde-nõustaja onkoloogias
seksuaalprobleemide alal. Ja Dublinis Iirimaal on kõik olemas. Ma kolin ära
Dublinisse! Susan ütles küll, et parem ikka Limerick´i, sest seal on tunduvalt
odavam elada. Palgast ma üldse ei räägigi!
Kella kahest kella neljani oli Marketplace sessioon. See
tähendas nelja erinevat töögruppi ning me pidime liikuma ringiratast iga 30
minuti tagant.
ACFD
Monday, March 9, 2015
Šveits: Kolmas päev ja ÜLLATUS!
Olin kokku leppinud paari inimesega, et saan hommikusöögile minekuks nendega fuajees kokku kell 7:45. Kui silmad lahti tegin oli päike juba silmapiiri tagant väljas. Telefon ei olnud mind äratanud ja ma olin sisse maganud. Kell oli 7:00, nii et duši alla ma täna ei jõudnudki. Riietusin, pakkisin vajaminevad asjad kotti ning 7:38 lahkusin toast. Ootasin fuajees diivanil Solitari mängides kuni 7:45, kuid kedagi ei tulnud. Läksin sööma. Nad jäid 2 minutit hiljaks…
8:30 algas suures saalis loeng koos arstidega teemal põie-
ja neeruvähk. Alles diskussiooni ajal irdusime arstidest oma ruumidesse, kus
läksime edasi ainult õdedele mõeldud loengutega. Meid on kokku 28 õde. Mõne
nimi on mulle ka juba meelde jäänud. Näiteks Suzan Iirimaalt on elav nagu
tulesäde ja omapärase huumoriga. Ja tal on hiigelsuur suu. Blandine on
Prantsusmaalt ning tema nime hääldus kõlab üsna „blondiin“ kõlaga. O on õige
natuke A moodi, aga tähelepandamatu kõrva jaoks kostub see üsna „o“. Tema enda
sõnul tähendab see aga hoopis „magusat“. Nii nagu Blandine, nii ka Iveta on
mulle eelnevalt juba tuttavad Budapestist. Ikka super oli minna tundmatusse
kohta ja kohata seal uusi nägusid. Lisaks EONSi juhtfiguuridele. Lisaks
märkasin, et Anita, hallipäine õppejõud, kes esimesel päeval meil kõigil oma
nimesid palus öelda, tervitab meid kõiki eesnimesid pidi… See on täiesti
fenomenaalne! Pooled nimed on minu jaoks täiesti hääldamatud.
Esimene kohvipaus on 10:00. Ja kohvipausi ajal peab inimene
kohvi saama. Joon kaks tassi kohvi, sest tassid on küll mitte kõige väiksemad,
aga nad täidavad ainult kaks kolmandikku jättes piima jaoks ka ruumi. Meie lauas on koha leidnud ka üks onkoloog,
kes ÜLLATUS-ÜLLATUS! on PERH´ist. Tadaaa! Saan eesti keelt praktiseerida!
Ilm on imekaunis nagu ikka. Mingi pausi ajal jääb söömisest
veidi aega üle ning ma jalutan pisut majade vahel ringi. Endalegi üllatuseks
leian lõpuks selle järve, mille ääres me asuma pidime. See jääb nõlvakust alla
kuskil linnu lennult kilomeetri kaugusele. Või isegi vähem. Mööda teed on see
siiski tunduvalt pikem. Kui mujal maailmas kasvatatakse maja seintel
luuderohtu, viinamarjavääte või mingeid tokkroose ja asju, siis Šveitsi paarist
külast läbi sõites märkasin, et neil on puudega oma kunst. Siin samal nõlvakul
on maja, mille seintel vonkleb täiesti tavaline puu oma jämeda tüvega.
Hämmastav!
Tundub, et ma olen võtnud endale üle jõu käiva ülesande
blogida seda kõike kahes erinevas blogis. Tegelikult tahaks minna hoopis välja
ja pidutseda. Juua end oimetuks ja magada unenägudeta hommikuni, sest keegi
kuskil pidutseb ning lärm ei lase mul magada lahtise rõduuksega. Olen kurb,
isegi väga. Kõik need loengud siin näitavad, kui ignorant ma tegelikult olen
kogu selles asjanduses ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kuhu edasi?
Milles end täiendada? Mis Eestis edasi? Samale kohale tammuma? Buu…
Päevad on liiga pikad, informatsiooni tulv tormab läbi aju
võidu koos uute ideedega, võimalike lahendustega, vihapursetega jõuetusest
muuta asju Eestis, õhtuks oled nii läbi, et kõik üles märkida ning teed
võimalikult lühidalt. Pooled ideed ja mõtted on informatsioonitulvaga koos
allavett läinud ja ei meenu enam. On jäänud ainult veeaur õhku, et oli ju palju…
Kell on kolmveerand 11 õhtul. Õhtusöök oli suurepärane nagu alati. Peale selle sain Mariga täitsa eesti keeles rääkida sellest, mida olime kuulnud. Üks teenindajatest tuli isegi küsima, et mis keeles me räägime, mis nii võõralt kõlab. Kõht oli nii tühi, et unustasin isegi pilti teha kõigist oma roogadest. Tänane supp oli koorene ja tummine. Tundsin ära porgandiviilud selle sees, kuid midagi oli veel mis maitses võõralt, kuid hästi. Sõin teisegi taldrikutäie suppi! Salatis oli täna rohelistele lehtedele veel lisaks kurki ja kreegapähkleid. Kastegi salatil oli pisut kooresem. Mis iganes see ka oli, see oli lihtsalt väga hea. Ma oleks seda ka veel lisaks söönud. Valikuks oli mingi kala riisiga ja üsna punane biifsteek spargli ja kartulivormiga. Nämma! Sel hetkel tundsin isegi kaehetsust, et suppi nii palju sõin. Vabalt oleks võinud hoopis kaks praadi süüa! Magustoiduks oli ananassi carpaccio värskelt valmistatud jäätisega. Mina võtsin tuttava juustutaldriku. Šveitsi juust on tõesti hea. Kühveldasin seda ka hommikul taldriku täie sisse. Kõige viimaseks unerohuks võtsin väikse latte. Kõht on peale 2 tunnist bakhanaali punnis. Olen surmväsinud ja lähen magama.
Sunday, March 8, 2015
Šveits: Teine päev ja üle öö sai must Harry Potter
Mäkaiverlus |
Hommikul ärkasin enne äratust. Elu siin on muidugi tunnike
kodumaa ajast maas. Sisseharjunud hommikune kell ajas mind üles täiesti
harjumuspärasel ajal, lihtsalt siin oli see 5:30. Mu parem sääremari oli valus
ja midagi olu külje all. Aknast paistis punane kuma. Imeilus.
See „midagi“ mu
külje all olid mu prillid. Või see, mis neist alles oli. Meenus ka meeletu valu
paremas sääremarjas, mis mind põhjustas mul läbi une sääremarja masseerimist ja
voodis püherdamist, kuni kramp järgi andis. Silme eest jookseb läbi hetkel
ainus võimalik stsenaarium sellest, kuidas prillid ees magama jäin, kus need
tõenäoliselt ninalt libisesid ja külje alla jäid ning krambi tõttu paremat
asendit otsides järskude liigutuste ja võimlemisharjutuste ajal tõenäoliselt toetasin
prillidele, mis minu raskuse ja voodi pehmuse tõttu andsid järele kõige
nõrgemast kohast murdes nad pooleks täpselt keskelt ninakaarelt. Korra käis
seest läbi ahastuse tunne. Siis aga MacGyver´i mõte parandada see hiljem
toidukilega, millesse ma oma kohvri olin pakkinud. Tõusin üles, et kella
vaadata. Aknast avanev vaade oli ka prillideta piisavalt kaunis, et see
jäädvustada pildile. Liiga vara. Kobisin tagasi voodisse.
Päikestõus |
Miski ajas mind üles. Välisseinasuurusest aknast avanes taas
imeline vaade. Ma olen surnud ja taevasse sattunud. 6:30 helises äratus. Liiga vara. Mitte piisavalt vara, et
teha veel üks pilt. Kell 7 ajan end siiski üles, et enne hommikusööki veel duši alla jõuda. Päike on peaaegu üle horisondi end upitanud. Kui need paganama prillid mind nii palju ei morjendaks, oleks täitsa rõõmus olek. Kobin pesema ning otsin puhtad riided uueks päevaks
Seljakotis on poolteist rulli toidukilet kohvri sissepakkimiseks. Lootsin, et suudan selle nii ümber prillide mässida, et läbi klaaside ikka midagi näha ka oleks. Kahjuks osutub kile täiesti mõttetuks sellelaadse tegevuse juures. Kui ma just prillijäänuseid lihtsalt kilenutsakusse ei taha mässida... Ei taha. Vihaselt ja pettunult rapsin kilerulliga prillide poole ja käratan mitu korda "Reparo!" Lootusetu tegevus... Kell on juba hommikusöök ja mul on kuri kahtlus, et selleks korraks on minu koolitus siis otsas, sest prillideta pole sel mingit mõtet. Ainsaks lootuseks jääb administratsioonist uurida, kas äkki neil ei ole mingit paremat võlukeppi kui minu kilerull.
Administratsioonis olev tütarlaps vaatab mind esialgu ehmunult. Proovime kõigepealt tavalise kleeplindiga, kuid see ei oma piisavalt kleepjõudu. Kuna tütarlaps lubas otsida mingeid vahendeid kusagilt mujalt, siis lepime kokku, et tulen peale hommikusööki adminni laua juurest läbi. Tee hommikusöögi majja on päieseline. Teen mõned pildid eelmise õhtu müstiliste valgustuste kohta. Täna hommikul söön käsikaudu...
Õnneks leiab tütarlaps mitte küll just superliimi, kuid siiski, siiski... Kahepoolne kleepekas, ning mingi valge maalriteip. Kahepeale kleebime prillipooled kahepoolse teibiga keskelt kokku ning mässime ohtralt valget teipi ümber. Lihtsalt oivaline! Põrandale küll vaadata ei saa ilma, et näpuga prille ninal ei hoia, kuid vähemalt saan vaadata seinal näidatavaid PowerPoint esitlusi.
Esimene pool päevast möödub suures saalis koos arstidega ning loengud on ohtralt täis pikitud arstlikke väljendeid ja inglisekeelseid lühendeid diagnooside, staatuste ja ravimskeemide kohta. Kui esimene loeng kopsuvähi eirnevatest kirurgilistest sekkumistest on enam-vähem arusaadav, siis mingil hetkel teise loengu ajal leian ennast telefonis pilte blogisse üles laadimas, ise äraütlemata uhke, et leidsin juhtmevaba mooduse piltide telefonist arvutisse laadimiseks. Enne veel, kui me õdedega arstide seltskonnast irdume, jookseb peast läbi mõte, et tegelikult võiks meie arstid meid ikkagi kurssi viia haiguste tausta ja ravivõimalustega, et õde paremini mõistaks, mis ravi käigus toimub. Samuti on tunduvalt lihtsam patsienti nõustada, kui sa ise ka aru saad, mis toimub. Mitte, et Eesti oleks eriti heal järjel patsientide nõustamisega. Samas kuulan, kuidas UK õed kaebavad, et päevaravis on 20 haiget liiga palju 3 õe jaoks ning ei julge iitsatadagi, et meie 3 õde võtab päevas 40-50 keemikut vastu... 20 haiget kolme peale... Me võiks nad surnuks nõustada!
Kõhnaks ma siin kohe kindlasti ei lähe. Toidud on lihtsalt tapvalt head. Lisaks kolmele peatoidu korrale on meil ka 2-3 kohvipausi, mille ajal pakutakse samuti igasuguseid hõrgutisi igale maitsele. Värskeid ja kuivatatud puuvilju, saiu, kooke, küpsiseid. Kohvi, teed, erinevaid maitseveesid ja mahlasid. Siiski on mu vaieldamatu lemmik õhtusöök. Kui hommiku ja lõunasöök on rootsilaua moodi, et muudkui mine ja kühvelda taldrikusse igasuguseid hõrgutisi külmalt, kuumalt ja magusalt laualt, siis õhtusöök serveeritakse lauda mitmekäiguliselt. Täna õhtul pakuti spargli kreemsuppi, mis oli äärmiselt mahe ja maitsev. No kõik toidud on siin väga maitsvad! Peale suppi pakuti salatit, mille kaste tegi selle lihtsalt supermaitsvaks. Ma oleks täielik salatiinimene, kui seda mulle sellise kastmega pakutaks! Pearoaks oli karrikana riisiga või venepärane külm suitsulõhe tatrapannkoogi ja hapukoorega. Magustoiduks oli ka täna ühe valikuna värskelt valmistatud jäätis. Kuigi jäätisesööjad ütlesid, et see on imemaitsev, siis minuarust on jäätis ikka külmutatud maitsestatud piim ning juba teist õhtut järjest valin teise valiku. Seekord oli see šokolaadi kook kirsikeedise ja vahukoorega. Mmmm!!! Lõpus pakuti veel sooja jooki, kes teed, kes kohvi. Kogu eine jooksul ohtralt veini. Kelnerid lasid nagu värtnad ümber laua nii, et klaas oli kogu aeg täis.
Nüüd aga lähen ära magama ja üritan seekord mitte prillidega magama jääda.
Õnneks leiab tütarlaps mitte küll just superliimi, kuid siiski, siiski... Kahepoolne kleepekas, ning mingi valge maalriteip. Kahepeale kleebime prillipooled kahepoolse teibiga keskelt kokku ning mässime ohtralt valget teipi ümber. Lihtsalt oivaline! Põrandale küll vaadata ei saa ilma, et näpuga prille ninal ei hoia, kuid vähemalt saan vaadata seinal näidatavaid PowerPoint esitlusi.
Esimene pool päevast möödub suures saalis koos arstidega ning loengud on ohtralt täis pikitud arstlikke väljendeid ja inglisekeelseid lühendeid diagnooside, staatuste ja ravimskeemide kohta. Kui esimene loeng kopsuvähi eirnevatest kirurgilistest sekkumistest on enam-vähem arusaadav, siis mingil hetkel teise loengu ajal leian ennast telefonis pilte blogisse üles laadimas, ise äraütlemata uhke, et leidsin juhtmevaba mooduse piltide telefonist arvutisse laadimiseks. Enne veel, kui me õdedega arstide seltskonnast irdume, jookseb peast läbi mõte, et tegelikult võiks meie arstid meid ikkagi kurssi viia haiguste tausta ja ravivõimalustega, et õde paremini mõistaks, mis ravi käigus toimub. Samuti on tunduvalt lihtsam patsienti nõustada, kui sa ise ka aru saad, mis toimub. Mitte, et Eesti oleks eriti heal järjel patsientide nõustamisega. Samas kuulan, kuidas UK õed kaebavad, et päevaravis on 20 haiget liiga palju 3 õe jaoks ning ei julge iitsatadagi, et meie 3 õde võtab päevas 40-50 keemikut vastu... 20 haiget kolme peale... Me võiks nad surnuks nõustada!
Kõhnaks ma siin kohe kindlasti ei lähe. Toidud on lihtsalt tapvalt head. Lisaks kolmele peatoidu korrale on meil ka 2-3 kohvipausi, mille ajal pakutakse samuti igasuguseid hõrgutisi igale maitsele. Värskeid ja kuivatatud puuvilju, saiu, kooke, küpsiseid. Kohvi, teed, erinevaid maitseveesid ja mahlasid. Siiski on mu vaieldamatu lemmik õhtusöök. Kui hommiku ja lõunasöök on rootsilaua moodi, et muudkui mine ja kühvelda taldrikusse igasuguseid hõrgutisi külmalt, kuumalt ja magusalt laualt, siis õhtusöök serveeritakse lauda mitmekäiguliselt. Täna õhtul pakuti spargli kreemsuppi, mis oli äärmiselt mahe ja maitsev. No kõik toidud on siin väga maitsvad! Peale suppi pakuti salatit, mille kaste tegi selle lihtsalt supermaitsvaks. Ma oleks täielik salatiinimene, kui seda mulle sellise kastmega pakutaks! Pearoaks oli karrikana riisiga või venepärane külm suitsulõhe tatrapannkoogi ja hapukoorega. Magustoiduks oli ka täna ühe valikuna värskelt valmistatud jäätis. Kuigi jäätisesööjad ütlesid, et see on imemaitsev, siis minuarust on jäätis ikka külmutatud maitsestatud piim ning juba teist õhtut järjest valin teise valiku. Seekord oli see šokolaadi kook kirsikeedise ja vahukoorega. Mmmm!!! Lõpus pakuti veel sooja jooki, kes teed, kes kohvi. Kogu eine jooksul ohtralt veini. Kelnerid lasid nagu värtnad ümber laua nii, et klaas oli kogu aeg täis.
Nüüd aga lähen ära magama ja üritan seekord mitte prillidega magama jääda.
Saturday, March 7, 2015
Šveits: ja nii see kõik algab...
Hotelli tuba |
Uskumatu, kuid ma olen kohal. Kõik läks libedalt, kuni Zürichi lennujaamani. Mul oli 50 minutit, et saada kätte oma asjad ning leida üles koht, kus ma transfeeriks teistega kohtuma pidin. Loomulikult olin ma pakkinud info kohtumiskohaga pagasisse, mis laaditi lennukilt maha terve igaviku. Kogu kohvri ootamise vältel üritasin internetiga ühenduda, et meililt infot saada. Kas te usute mind, et on olemas lennujaamu, kus ei ole free wifi´t?! Oh pagan! Kui ma kohvri lõpuks kätte sain, oli 10 minutit 12st puudu. Transfeer pidi lahkuma täpsel keskpäeval. Saatsin juba sõnumi Tele 2, et tellida 5 euro eest internetipakett, mis tundus mahult täiesti mõttetu. Oligi täiesti mõttetu, sest ka see ei aidanud mul internetiga ühendust saada. Lõpuks saatsin sõnumi Francescale, kes meile transpordiinfo edasti, kuid vastust ei tulnud. 12.10 olin veendunud, et ma olen hüljatud lennujaamas, kust sihtpunktini oli ca 70 km. Lõpuks helistasin Francescale. Lõpuks leidsin üles inimese, kes mind ootas (ja 7-8 kolleegi, kes samuti mind ootasid).
Sisseelamine |
Konverentsikeskuses olime ca 13:30. Saime oma osalemiskoti vajalike vahenditega ning administratsioonist kiipkaardi, interneti info hotellitoa tarbeks ja kotikese lõunaeinega. 15 minutit hiljem pidime juba suures saalis olema koolituse alguseks. Kõht oli hirmus tühi, aga aega ei olnud. Viskasin asjad oma tuppa ja... OMG, mis tuba!!! Hiiglama suur pesuruum, kus oli kaks kõrvuti ust - üks tualeti tarbeks ja teine suure duširuumi oma. Pesuruumis oli suur valamukapp ja hiiglaslik peegel, mille vasakus nurgas oli väiksem suurendusega peegel. Plekitud lumivalged käterätid näo pesuks ja duši all käimiseks nagu pesupulbri reklaamis.
Pistikutega on küll kokku hoitud.
Grupitöö kokkuvõte, tee õhtusöögile, juustuvalik |
Koolitus algas peale kell 13:45 ning jooksis täie rauga kolmveerand kaheksani. Vahepeal oli 2 kohvipausi nii, et sain pisut süüa, aga need mõned keeksiviilud ja küpsised ei aidanud. Hullupööra tahtsin midagi soolast. Õhtusöök algas kell 20. Väu! Mitmekäiguline eine kell 8 õhtul... Nagu filmis! Esmalt pakuti puljongit, mille sees oli selline omleti moodi asja ribad. Anita Margulies seletas hiljem, et see ongi selline kahelt poolt preatud pankoogilaadne asi, mis on maitsestatud maitserohelisega. See küpsetatakse, lõigatakse ribadeks ja asetatakse kuuma puljongi sisse nagu spagetid. Igatahes maitsev. Siis serveeriti rohelisi salatilehti ülimaisva kastmega. Pearoaks valisin kala. Lõhe oli õrn ja mahlane ülimaitsev. Lisandina oli spargel, pisut hautatud ja preatud juurvilja ning 3 imetillukest kartulipoolikut. Magustoiduks oli värskelt valmistatud jäätis ja juustuvalik. Mis magustoit on juustuvalik? No on mis ta on, aga üli hea oli! Uskumatu, et kõik need haisvad juustud nii maitsvad võisid olla. Aga võib-olla olin ma lihtsalt liiga näljane. Ohtralt veini nii valget kui punast. Klaase täideti pidevalt.
Müstiline valgus |
Puhkenurk |
Pakin lahti oma kilesse keeratud kohvri. Jalanõusid on ilmselgelt liiga palju kaasa võetud. Eks viimasel päeval näha ole, kas riided olen kõik ära kasutanud või sai ka nendega pisut liialdatud. Viimane vaade aknast välja. Pilkases pimeduses on kaugusest näha linna tuled. Pisut veider, sest Google Maps´il vaadatuna oleksime me pidanud paiknema üsna keset Ermantingen´i linna järve ääres. Aga mulle meeldib. Kobin voodisse ja kustutan teleri...
Õhtuvalgus |
Subscribe to:
Posts (Atom)