Šveits: Kolmas päev ja ÜLLATUS!

Olin kokku leppinud paari inimesega, et saan hommikusöögile minekuks nendega fuajees kokku kell 7:45. Kui silmad lahti tegin oli päike juba silmapiiri tagant väljas. Telefon ei olnud mind äratanud ja ma olin sisse maganud. Kell oli 7:00, nii et duši alla ma täna ei jõudnudki. Riietusin, pakkisin vajaminevad asjad kotti ning 7:38 lahkusin toast. Ootasin fuajees diivanil Solitari mängides kuni 7:45, kuid kedagi ei tulnud. Läksin sööma. Nad jäid 2 minutit hiljaks…

8:30 algas suures saalis loeng koos arstidega teemal põie- ja neeruvähk. Alles diskussiooni ajal irdusime arstidest oma ruumidesse, kus läksime edasi ainult õdedele mõeldud loengutega. Meid on kokku 28 õde. Mõne nimi on mulle ka juba meelde jäänud. Näiteks Suzan Iirimaalt on elav nagu tulesäde ja omapärase huumoriga. Ja tal on hiigelsuur suu. Blandine on Prantsusmaalt ning tema nime hääldus kõlab üsna „blondiin“ kõlaga. O on õige natuke A moodi, aga tähelepandamatu kõrva jaoks kostub see üsna „o“. Tema enda sõnul tähendab see aga hoopis „magusat“. Nii nagu Blandine, nii ka Iveta on mulle eelnevalt juba tuttavad Budapestist. Ikka super oli minna tundmatusse kohta ja kohata seal uusi nägusid. Lisaks EONSi juhtfiguuridele. Lisaks märkasin, et Anita, hallipäine õppejõud, kes esimesel päeval meil kõigil oma nimesid palus öelda, tervitab meid kõiki eesnimesid pidi… See on täiesti fenomenaalne! Pooled nimed on minu jaoks täiesti hääldamatud.

Esimene kohvipaus on 10:00. Ja kohvipausi ajal peab inimene kohvi saama. Joon kaks tassi kohvi, sest tassid on küll mitte kõige väiksemad, aga nad täidavad ainult kaks kolmandikku jättes piima jaoks ka ruumi.  Meie lauas on koha leidnud ka üks onkoloog, kes ÜLLATUS-ÜLLATUS! on PERH´ist. Tadaaa! Saan eesti keelt praktiseerida!

Ilm on imekaunis nagu ikka. Mingi pausi ajal jääb söömisest veidi aega üle ning ma jalutan pisut majade vahel ringi. Endalegi üllatuseks leian lõpuks selle järve, mille ääres me asuma pidime. See jääb nõlvakust alla kuskil linnu lennult kilomeetri kaugusele. Või isegi vähem. Mööda teed on see siiski tunduvalt pikem. Kui mujal maailmas kasvatatakse maja seintel luuderohtu, viinamarjavääte või mingeid tokkroose ja asju, siis Šveitsi paarist külast läbi sõites märkasin, et neil on puudega oma kunst. Siin samal nõlvakul on maja, mille seintel vonkleb täiesti tavaline puu oma jämeda tüvega. Hämmastav!

Tundub, et ma olen võtnud endale üle jõu käiva ülesande blogida seda kõike kahes erinevas blogis. Tegelikult tahaks minna hoopis välja ja pidutseda. Juua end oimetuks ja magada unenägudeta hommikuni, sest keegi kuskil pidutseb ning lärm ei lase mul magada lahtise rõduuksega. Olen kurb, isegi väga. Kõik need loengud siin näitavad, kui ignorant ma tegelikult olen kogu selles asjanduses ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kuhu edasi? Milles end täiendada? Mis Eestis edasi? Samale kohale tammuma? Buu…

Päevad on liiga pikad, informatsiooni tulv tormab läbi aju võidu koos uute ideedega, võimalike lahendustega, vihapursetega jõuetusest muuta asju Eestis, õhtuks oled nii läbi, et kõik üles märkida ning teed võimalikult lühidalt. Pooled ideed ja mõtted on informatsioonitulvaga koos allavett läinud ja ei meenu enam. On jäänud ainult veeaur õhku, et oli ju palju…

Kell on kolmveerand 11 õhtul. Õhtusöök oli suurepärane nagu alati. Peale selle sain Mariga täitsa eesti keeles rääkida sellest, mida olime kuulnud. Üks teenindajatest tuli isegi küsima, et mis keeles me räägime, mis nii võõralt kõlab. Kõht oli nii tühi, et unustasin isegi pilti teha kõigist oma roogadest. Tänane supp oli koorene ja tummine. Tundsin ära porgandiviilud selle sees, kuid midagi oli veel mis maitses võõralt, kuid hästi. Sõin teisegi taldrikutäie suppi! Salatis oli täna rohelistele lehtedele veel lisaks kurki ja kreegapähkleid. Kastegi salatil oli pisut kooresem. Mis iganes see ka oli, see oli lihtsalt väga hea. Ma oleks seda ka veel lisaks söönud. Valikuks oli mingi kala riisiga ja üsna punane biifsteek spargli ja kartulivormiga. Nämma! Sel hetkel tundsin isegi kaehetsust, et suppi nii palju sõin. Vabalt oleks võinud hoopis kaks praadi süüa! Magustoiduks oli ananassi carpaccio värskelt valmistatud jäätisega. Mina võtsin tuttava juustutaldriku. Šveitsi juust on tõesti hea. Kühveldasin seda ka hommikul taldriku täie sisse. Kõige viimaseks unerohuks võtsin väikse latte. Kõht on peale 2 tunnist bakhanaali punnis. Olen surmväsinud ja lähen magama.