Kella poole kuue paiku koperdasin voodist välja, et kardinad
eest tõmmata. Olin kindel, et päike on juba kõrgel ja ma olen igale poole sisse
maganud. Aga väljas oli pime. Toas oli ka pime. Jalad olid kanged ja vasak põlv
valutas rämedalt. Lohisesin käsikaudu toas ringi, sest kartsin varbaid voodi
või tooli vastu ära lüüa. Akna all oli klaasist kohvilaud, millele kartsin ära
lõhkuda. Tõmbasin kardinad eest ja hingasin kergendatult – päike ei olnud veel
silmapiiril isegi kumama hakanud. Tahtsin voodisse tagasi. Ja siis see –
KLINK-KLIRRR!
Seisin terve minuti pimeduses paigal. Nägin vaimusilmas
lauda kukkumas tuhandeks killuks veel enne, kui minuni jõudis teadmine, et
selline klirin ei saanud lauast tulla. Ja siis meenus, et koristaja oli laualt
mu puuviljad ära koristanud ning selle paganama pokaali pesuruumist ära toonud
ja sellele lauale pannud. Õnneks maandus see vist ainult karvasele vaibale, mis
põrandat kattis ning killud ei tohiks olla mööda elamist laiali. Tegin suurema
ring ümber arvatava õnnetuskoha. Olin nii väga väsinud ja vihane. Võtsin
telefon laualt laadimast ning ronisin tagasi voodisse pannes telefoni käsikaudu
voodi kõrval olevale kapikesele. Raputasin mõttes koristajale rusikat ning otsustasin
mitte oma pead selle asjaga enam vaevata.
Telefon laulis. Silmi oli nii raske avada. Olin just und
näinud, mille jätkumist tahtsin ikka veel näha ning keeldusin silmi lahti
tegemast. Pissihäda oli aga nii suur, et see ei lubanud enam oma värvilisse
unenäkku tagasi minna. Ajasin end püsti ja vetsu minnes mõtlesin, õllele
külmikus. Koju ma seda raudselt ei vii. Ja šampus kah veel… Ei tea mis loengud
hommikul on. Kas see oleks OK, kui ma lihtsalt esimesse veerandisse ei jõua?
Teemad ka ei meenu, aga see arstlik jura on nii paganama keeruline. Ma võiks
kuulata parem Kaare loengut sada korda. Vetsust tagasi tulles sean äratuse 7:30
peale. Lisa 30 minutit voodis annab ehk kergendust. Kardan, et mitte miski vägi
ei aja mind üles, kui ma nüüd uuesti magama jään. Vajun kiirelt pimedusse…
8.05 vedasin ennast toast välja. Jõuan kodus magada küll. Hommikusöögi
lauas oli terve esimene saal tühi. Birgitta sättis esimese laua nurgas asju
lauale nii, et ma panin koti teisele poole lauda toolile. Lena kõrvale, kes
otsis juba söögipoolist. Mul oli hea meel tõdeda, et ma polnud viimane, kes
sööma jõudis. Kui mõelda eilsele õhtule, siis tõenäoliselt oli seal hunnik
inimesi, kes kavatsesid hommiku voodis mööda saata.
Hommikune teema on adjuvant- ja neoadjuvantravi rinnavähi
puhul. Neli lugejat. Tähendab kannatab istuda. Valmistasin ennast kuulama kõiki
neid uurimustöid, vaatama kõiki neid tabeleid ja imestama, mida need paganama
lühendid tähendavad. Mõtlesin vaid sellele, et oluline on mitte magama jääda.
Homme on viimane pool päeva ja õhtu viimastel minutitel jõuan Tallinna lennujaama.
Magan lennujaamas pingil vist esimese bussini. Olin Jane Freimannile lubanud
jõuda reede hommikul kell 9 kohtumisele Kersti Viitkariga. Olen ennast sidumas
millegagi, millest mul ei ole õrna aimugi, aga ma olen kohutavalt põnevil.
Loodan, et kõike persse ei keera.
Mamma mia! Lugupeetud ja vägaaustatud dr Wolfgang Gatzemeier
tulistas meid väljakutsetest rinnavähi kirurgilises vallas sõnadega nagu
kuulipildujast. Hoidsin pöialt, et ta ei minestaks enne loengu lõppu, sest mul
oli kuri kahtlus, et ta ei hinganud vahepeal üldse. Pidin ise kirjavahemärke
tema kõnes panema, sest muidu ei oleks ma aru saanud, kus lause hakkas või
lõppes.
No comments:
Post a Comment