Šveits: Teine päev ja üle öö sai must Harry Potter

Mäkaiverlus

Hommikul ärkasin enne äratust. Elu siin on muidugi tunnike kodumaa ajast maas. Sisseharjunud hommikune kell ajas mind üles täiesti harjumuspärasel ajal, lihtsalt siin oli see 5:30. Mu parem sääremari oli valus ja midagi olu külje all. Aknast paistis punane kuma. Imeilus.

See „midagi“ mu külje all olid mu prillid. Või see, mis neist alles oli. Meenus ka meeletu valu paremas sääremarjas, mis mind põhjustas mul läbi une sääremarja masseerimist ja voodis püherdamist, kuni kramp järgi andis. Silme eest jookseb läbi hetkel ainus võimalik stsenaarium sellest, kuidas prillid ees magama jäin, kus need tõenäoliselt ninalt libisesid ja külje alla jäid ning krambi tõttu paremat asendit otsides järskude liigutuste ja võimlemisharjutuste ajal tõenäoliselt toetasin prillidele, mis minu raskuse ja voodi pehmuse tõttu andsid järele kõige nõrgemast kohast murdes nad pooleks täpselt keskelt ninakaarelt. Korra käis seest läbi ahastuse tunne. Siis aga MacGyver´i mõte parandada see hiljem toidukilega, millesse ma oma kohvri olin pakkinud. Tõusin üles, et kella vaadata. Aknast avanev vaade oli ka prillideta piisavalt kaunis, et see jäädvustada pildile. Liiga vara. Kobisin tagasi voodisse. 

Päikestõus

Miski ajas mind üles. Välisseinasuurusest aknast avanes taas imeline vaade. Ma olen surnud ja taevasse sattunud. 6:30 helises äratus. Liiga vara. Mitte piisavalt vara, et teha veel üks pilt. Kell 7 ajan end siiski üles, et enne hommikusööki veel duši alla jõuda. Päike on peaaegu üle horisondi end upitanud. Kui need paganama prillid mind nii palju ei morjendaks, oleks täitsa rõõmus olek. Kobin pesema ning otsin puhtad riided uueks päevaks

Seljakotis on poolteist rulli toidukilet kohvri sissepakkimiseks. Lootsin, et suudan selle nii ümber prillide mässida, et läbi klaaside ikka midagi näha ka oleks. Kahjuks osutub kile täiesti mõttetuks sellelaadse tegevuse juures. Kui ma just prillijäänuseid lihtsalt kilenutsakusse ei taha mässida... Ei taha. Vihaselt ja pettunult rapsin kilerulliga prillide poole ja käratan mitu korda "Reparo!" Lootusetu tegevus... Kell on juba hommikusöök ja mul on kuri kahtlus, et selleks korraks on minu koolitus siis otsas, sest prillideta pole sel mingit mõtet. Ainsaks lootuseks jääb administratsioonist uurida, kas äkki neil ei ole mingit paremat võlukeppi kui minu kilerull.

Administratsioonis olev tütarlaps vaatab mind esialgu ehmunult. Proovime kõigepealt tavalise kleeplindiga, kuid see ei oma piisavalt kleepjõudu. Kuna tütarlaps lubas otsida mingeid vahendeid kusagilt mujalt, siis lepime kokku, et tulen peale hommikusööki adminni laua juurest läbi. Tee hommikusöögi majja on päieseline. Teen mõned pildid eelmise õhtu müstiliste valgustuste kohta. Täna hommikul söön käsikaudu...

Õnneks leiab tütarlaps mitte küll just superliimi, kuid siiski, siiski... Kahepoolne kleepekas, ning mingi valge maalriteip. Kahepeale kleebime prillipooled kahepoolse teibiga keskelt kokku ning mässime ohtralt valget teipi ümber. Lihtsalt oivaline! Põrandale küll vaadata ei saa ilma, et näpuga prille ninal ei hoia, kuid vähemalt saan vaadata seinal näidatavaid PowerPoint esitlusi.

Esimene pool päevast möödub suures saalis koos arstidega ning loengud on ohtralt täis pikitud arstlikke väljendeid ja inglisekeelseid lühendeid diagnooside, staatuste ja ravimskeemide kohta. Kui esimene loeng kopsuvähi eirnevatest kirurgilistest sekkumistest on enam-vähem arusaadav, siis mingil hetkel teise loengu ajal leian ennast telefonis pilte blogisse üles laadimas, ise äraütlemata uhke, et leidsin juhtmevaba mooduse piltide telefonist arvutisse laadimiseks. Enne veel, kui me õdedega arstide seltskonnast irdume, jookseb peast läbi mõte, et tegelikult võiks meie arstid meid ikkagi kurssi viia haiguste tausta ja ravivõimalustega, et õde paremini mõistaks, mis ravi käigus toimub. Samuti on tunduvalt lihtsam patsienti nõustada, kui sa ise ka aru saad, mis toimub. Mitte, et Eesti oleks eriti heal järjel patsientide nõustamisega. Samas kuulan, kuidas UK õed kaebavad, et päevaravis on 20 haiget liiga palju 3 õe jaoks ning ei julge iitsatadagi, et meie 3 õde võtab päevas 40-50 keemikut vastu... 20 haiget kolme peale... Me võiks nad surnuks nõustada!

Kõhnaks ma siin kohe kindlasti ei lähe. Toidud on lihtsalt tapvalt head. Lisaks kolmele peatoidu korrale on meil ka 2-3 kohvipausi, mille ajal pakutakse samuti igasuguseid hõrgutisi igale maitsele. Värskeid ja kuivatatud puuvilju, saiu, kooke, küpsiseid. Kohvi, teed, erinevaid maitseveesid ja mahlasid. Siiski on mu vaieldamatu lemmik õhtusöök. Kui hommiku ja lõunasöök on rootsilaua moodi, et muudkui mine ja kühvelda taldrikusse igasuguseid hõrgutisi külmalt, kuumalt ja magusalt laualt, siis õhtusöök serveeritakse lauda mitmekäiguliselt. Täna õhtul pakuti spargli kreemsuppi, mis oli äärmiselt mahe ja maitsev. No kõik toidud on siin väga maitsvad! Peale suppi pakuti salatit, mille kaste tegi selle lihtsalt supermaitsvaks. Ma oleks täielik salatiinimene, kui seda mulle sellise kastmega pakutaks! Pearoaks oli karrikana riisiga või venepärane külm suitsulõhe tatrapannkoogi ja hapukoorega. Magustoiduks oli ka täna ühe valikuna värskelt valmistatud jäätis. Kuigi jäätisesööjad ütlesid, et see on imemaitsev, siis minuarust on jäätis ikka külmutatud maitsestatud piim ning juba teist õhtut järjest valin teise valiku. Seekord oli see šokolaadi kook kirsikeedise ja vahukoorega. Mmmm!!! Lõpus pakuti veel sooja jooki, kes teed, kes kohvi. Kogu eine jooksul ohtralt veini. Kelnerid lasid nagu värtnad ümber laua nii, et klaas oli kogu aeg täis.

Nüüd aga lähen ära magama ja üritan seekord mitte prillidega magama jääda.