Šveits: ja nii see kõik algab...

Hotelli tuba

Uskumatu, kuid ma olen kohal. Kõik läks libedalt, kuni Zürichi lennujaamani. Mul oli 50 minutit, et saada kätte oma asjad ning leida üles koht, kus ma transfeeriks teistega kohtuma pidin. Loomulikult olin ma pakkinud info kohtumiskohaga pagasisse, mis laaditi lennukilt maha terve igaviku. Kogu kohvri ootamise vältel üritasin internetiga ühenduda, et meililt infot saada. Kas te usute mind, et on olemas lennujaamu, kus ei ole free wifi´t?! Oh pagan! Kui ma kohvri lõpuks kätte sain, oli 10 minutit 12st puudu. Transfeer pidi lahkuma täpsel keskpäeval. Saatsin juba sõnumi Tele 2, et tellida 5 euro eest internetipakett, mis tundus mahult täiesti mõttetu. Oligi täiesti mõttetu, sest ka see ei aidanud mul internetiga ühendust saada. Lõpuks saatsin sõnumi Francescale, kes meile transpordiinfo edasti, kuid vastust ei tulnud. 12.10 olin veendunud, et ma olen hüljatud lennujaamas, kust sihtpunktini oli ca 70 km. Lõpuks helistasin Francescale. Lõpuks leidsin üles inimese, kes mind ootas (ja 7-8 kolleegi, kes samuti mind ootasid). 

Sisseelamine

Konverentsikeskuses olime ca 13:30. Saime oma osalemiskoti vajalike vahenditega ning administratsioonist kiipkaardi, interneti info hotellitoa tarbeks ja kotikese lõunaeinega. 15 minutit hiljem pidime juba suures saalis olema koolituse alguseks. Kõht oli hirmus tühi, aga aega ei olnud. Viskasin asjad oma tuppa ja... OMG, mis tuba!!! Hiiglama suur pesuruum, kus oli kaks kõrvuti ust - üks tualeti tarbeks ja teine suure duširuumi oma. Pesuruumis oli suur valamukapp ja hiiglaslik peegel, mille vasakus nurgas oli väiksem suurendusega peegel. Plekitud lumivalged käterätid näo pesuks ja duši all käimiseks nagu pesupulbri reklaamis. 

Pistikutega on küll kokku hoitud. 

Grupitöö kokkuvõte, tee õhtusöögile, juustuvalik

Suures elutoas oli keset tuba hiiglaslik ülipehme voodi. Välissein ongi vaid üks suur aken ja rõduuks. Akna all on klaasist kohvilaud ja tugitool. Voodi jalutsis on seina ääres teler ja selle kõrval kirjutuslaud. Koridori kappides on peidus külmik ja seif. Seif on tühi ja külmikus on ainult vesi. Topid oma reisijoogid: kaks Aura mullita vett kah külmikusse. 

Koolitus algas peale kell 13:45 ning jooksis täie rauga kolmveerand kaheksani. Vahepeal oli 2 kohvipausi nii, et sain pisut süüa, aga need mõned keeksiviilud ja küpsised ei aidanud. Hullupööra tahtsin midagi soolast. Õhtusöök algas kell 20. Väu! Mitmekäiguline eine kell 8 õhtul... Nagu filmis! Esmalt pakuti puljongit, mille sees oli selline omleti moodi asja ribad. Anita Margulies seletas hiljem, et see ongi selline kahelt poolt preatud pankoogilaadne asi, mis on maitsestatud maitserohelisega. See küpsetatakse, lõigatakse ribadeks ja asetatakse kuuma puljongi sisse nagu spagetid. Igatahes maitsev. Siis serveeriti rohelisi salatilehti ülimaisva kastmega. Pearoaks valisin kala. Lõhe oli õrn ja mahlane ülimaitsev. Lisandina oli spargel, pisut hautatud ja preatud juurvilja ning 3 imetillukest kartulipoolikut. Magustoiduks oli värskelt valmistatud jäätis ja juustuvalik. Mis magustoit on juustuvalik? No on mis ta on, aga üli hea oli! Uskumatu, et kõik need haisvad juustud nii maitsvad võisid olla. Aga võib-olla olin ma lihtsalt liiga näljane. Ohtralt veini nii valget kui punast. Klaase täideti pidevalt. 

Müstiline valgus

Väsimus sai minust võitu enne, kui tee ja kohvi aeg kätte jõudis. Siirdusin tagasi peamajja, et oma tuppa sisse elada. Õhtusöögiks oli väljas juba pime. Pime oli ka peale õhtusööki. Ja taevas oli kuu sama ümmargune nagu maitserohelisega pannkook, mis mu puljongi sisse oli viilutatud. Tuled pimeduses minu ümber tegid paiga müstiliseks. Ma võikski ülivõrretes rääkima jääda, sest see koht tundus lihtsalt super kaunis. 

Puhkenurk

Läbi peahoone konverentsi ruumidest mööda viib pikk koridor, kus vasakule jäävad hotellitoad ja paremale siseõu, mind edasi minu toa poole. Koridori lõpus on suurem puhkenurga moodi ruum, kus laual on kauss õuntega. Näppan õuna ja pöördun paremale teise lühemasse koridori, kus vasakut kätt jääb ka minu toa uks. Paremal on mõned toad vaatega siseõue. 

Pakin lahti oma kilesse keeratud kohvri. Jalanõusid on ilmselgelt liiga palju kaasa võetud. Eks viimasel päeval näha ole, kas riided olen kõik ära kasutanud või sai ka nendega pisut liialdatud. Viimane vaade aknast välja. Pilkases pimeduses on kaugusest näha linna tuled. Pisut veider, sest Google Maps´il vaadatuna oleksime me pidanud paiknema üsna keset Ermantingen´i linna järve ääres. Aga mulle meeldib. Kobin voodisse ja kustutan teleri...

Õhtuvalgus