Huumoriga või huumorita?

Nii nagu igal erialal on haiglaski omad naljad. Mina olen kokku puutunud siiski põhiliselt naljadega, mis on seotud nii minu osakonna inimeste ja spetsiifikaga, kui ka

mingil määral ämmaemandate naljadega.

Ämmakate naljad on enamasti muidugi allapoole vööd. Nii öelda tussunaljad. Kogu jutt käib põhiliselt ikka august ja augu ümber. Samas on need sellised naljad, mida ma ei saa kasutada kuidagi oma osakonna töötajatega. See on taunitud teema tavainimeste hulgas, kuid suhteliselt tabu on see teema ka tegelikult tervishoiutöötajate seas, kes ei puutu kokku rasedate, sünnitajate ega sünnitanutega. Seetõttu on vahest nii värskendav saada kokku oma kursa kaaslastega, kelle jaoks ei ole inimekeha juures mitte miski tabu. Praktika päevilt sünnituses on mul siianii eredalt meeles, kuidas Margit igakuise kuupuhastuse kohta kommenteerivalt ütles, et lekke korral käid tööl ringi nagu Jaapani lipp. Oma osakonnas ma püüan siiski allapoole vööd naljad vahele jätta, et vältida ebamugavat vaikust ja kõõrdipilke.

Osakonnahuumor on meil enamasti must huumor. Kõrvaltvaatajale võib see enamasti kalk ja südametu tunduda, aga kallid kõrvalseisjad, ärge võtke südamesse, naljad ei ole personaliseeritud vaid pigem juhtumipõhised. Laialt levinum fraas, mida ma tean on „vaatamata ravile jäi patsient ellu“, mis küll pärineb kooli kirjandist, kuid on siiski pälvinud rahvasuus oma koha. Kummalisel kombel, ei ole see meie osakonnas eriti naljakas...

Osakonna elu on meil aga tihti nagu anekdoot, kus Juku asemel on peategelaseks hoopis Maire või Piret või Age. Põhiliselt olen ma muidugi kokku puutunud naljadega, kus peategelaseks on loomulikult Age. Kord oli meil üks haige, kes oma viimased hetked meil osakonnas veetis. No kui tõtt öelda, siis on meil tiba rohkem kui üks olnud, kuid konkreetne lugu juhtus lihtsalt selle ühe patsiendiga.  Ta oli küll voodihaige, aga tundus, et elupäevi oleks tal jagunud veel nädalat paar. Kuid nagu tihtipeale ikka, tuleb surm vahest ootamatult. Mõnikord on see isegi oodatult ootamatu. Nii juhtus, et ka see patsient läks järsult halvaks - vererõhk langes, patsient kukkus koomasse ning hakkas lõrinal hingama. Sellisest ootamatust patsiendipoolsest käitumiset ehmatanult haaras Age aspiraatori ja hakkas ruttu hingamisteid puhastama. Paraku patsient siiski suri minutite jooksul. Ise eneset oli see absoluutselt korrektne käitumine Age poolt antud olukorrast, kuid ee lugu jäi talle külge kui tatt. Nüüd alati, kui osakond on puupüsti rahvast täis nii, et 12 koha peale pretendeerib 24 inimest, kellest paar on veel erakorralist haiget, siis ilgutakse Age kallal ikka, et „Noooh? Väikene aspiratsioon?“

Või siis hoopiski üritame teda takistada palatisse minemast, kui on teada, et patsiendi lahkumine on tundide küsimus. Me ei luba Agel patsiendi seisundit minna konstateerima, sest äkki raputab teise jälle elule. Nimelt oli tookordne patsient juba pikalt osakonnas sees olnud ning ootas oma viimseid tunde. Igasugune ravi oli ammu juba maas, ainult morfiin jooksis veel valude leevendamiseks. Haigus ei olnud patsiendist muud alles jätnud kui paljas luu ja kahvatu naha. Mingil hetkel, kui Age õhtul palatisse läks, lamas patsient ülestõstetud peatsiga voodis silmad suletud ning tundus erakordselt kahvatu, sellise spetsiifilise surnu-surija näoga. Kes on surijatega kokku puutunud, teab seda näoilmet, kui enne surma silmad sügavale auku vajuvad nii, et valgus ümber silmade tumedad sõõrid joonistab. Nina muutub erakorselt teravaks, just kui püüaks inimesest välja kistav hing veel viimase jõuga ninast kinni hoida ning venitab seda taeva poole. Tõenäoliselt tuleb see fenomen lihtsalt sellest, et kõik lihased lõdevenevad ning näolihased vajuvad alla jäädes nahkapidi nina kõhretele rippu. Nii tundus ka tookord Agele, et patsient on kas surnud või suremas. Kuigi surm oli siin palatis oodatud, siis esimese reaktsioonina kummardus ta küll patsiendi kohale, et aru saada, kas patsient on lahkunud, kuid aru saamata, kas on siis, haaras ta patsiendilt õlast, raputas ja küsis: „Kuidas sa ennast tunned?“ Patsient võpatas, avas silmad ja vastas: „Hästi.“ Natukese aja pärast tuli puna ka palgele. Järgmisel päeval patsient siiski suri. Kes teab, ehk oleks juba eelmisel päeval läinud, kui õde oleks lasnud...

Maire on meil teine selline ohver. Kui osakonnas on pikalt olnud mõni väga raske haige, kes tõenäoliselt on surija, kuid kelle aeg venib ja venib nii, et see kurnab nii surijat, teisi patsiente kui ka personali. Siis me naerame ikka, et Maire võiks tööle tulla. Tema on meil selline sitamagnet. Tihtipeale surevad meil patsiendid kolme kaupa. See tähendab, et üsna lühikese aja vältel läheb mitu patsienti. Siis on pikem paus jälle. Tavaliselt on need sügis- ja kevadperioodid. Mingil sellise aja vältel juhtuski nii, et kui Maire tuli tööle, siis suri patsient tema vahetuse ajal. See oli talle emotsionaalselt väga raske periood, kuid hiljem viskas ta ise ka selle üle nalja.

Pigem mitte naljana, kuid lihtsalt käibe fraasina on kasutusele läinud kolmandas isikus endast rääkides selline lause nagu „Heleril on palve“ või „Piretil on palve“. See tuleb ühelt meie karakterlikult doktorilt, kes alati helistades ütleb telefoni: „Makkol on palve…“ ja siis tuleb mingi korraldus. Seda korraldus suudab ta aga viis korda muuta ja kümme korda täiendada ning seda iga viieteist sekundi tagant helistades alustades ikka fraasiga: „Makkol on palve.“ Kord aga räägis Piret mulle, et mingil põhjusel old õed osakonnas palatites laiali kui Makko helistas ja oma palveid esitama hakkas. Ma ei mäleta küll, mis need korraldused olid, aga juhtus nii, et meie osakonna põetaja Piret juhtus kõik need korraldused vastu võtma. Pisut enne nelja, kui Piret oli oma asjad juba kokku pakkinud, vastas ta viimast korda telefonile, kust kostus: „Makkol on palve…“ Piret aga vastas automaatselt: „Telefon, millele te helistate, ei soovi teiega rääkida! Tuut-tuut-tuut!“ – Torus kõlas valjult „PIRET!“ ning mingi hetke pärast kostus „linnupuuri“ trepilt kontsade klõbinat ning garderoobi poole kiirustav Piret nägi trepil seismas doktorit käed puusas. Õnneks on doktor suhteliselt hea huumorimeelega…

Mairega seoses tuleb meelde üks paljudest kordadest eredamalt kui teised. Tol päeval oli meil palju tegemist, ja kui me õhtul diivanile saime visata, siis vajus Maire Vallikraavi väikesel diivanil kerratõmbunult unne. Mina vaatasin veel mingit hilisõhtust serjaali, kui Maire äkki hästi peenikese häälega kägisedes kuskilt kurgupõhjast hakkas appi karjuma. Ikka "Appi!" ja "Appi!". Tõstsin pea üles ja vaatasin Mairet, siis raputasin teda ning peale lühikest aega tõtt vahtimist hakkasime mõlemad naerma nii, et kusi püksis. Me ikka terve tunni vast naersime ja kõkutasime veel. Selgus, et Maire oli unes näinud, kuidas üks patsient tuli hämaras puhketuppa ja vajus talle üle diivani peale. Raskuse ja rõhumistunne oli nii tugev, et ta suutis ainult appi karjuda. Seda appi karjumist ma siis kuulsingi. Järgmisel korral kokku trehvates rääkis Maire, et ta oli Heljaga tööl olles samas situatsioonis jälle appi karjunud. Maire oli suurel diivanil pikali ja Helja toolide peal. Ja nii kui Maire läbi une jälle appi karjuma hakkas, hüppas Helja püsti ja tormas koridori poole. Maire ise ärkas oma karjumise peale üles muidugi. Nähes Heljat toast välja tormamas, hakkas muidugi naerma ja küsis: "Kus tormad? Mina vajan ju abi."