Ühel märtsikuisel päeval, mil ma olin Agele juba kolm korda helistanud ilma, et keegi mu kõnele vastanud oleks, postitasin Facebooki lühikese lause, mis ütleb kõik ja samas mitte midagi. „Age on minu sõber.“ Täitsa tavaline lihtlause. Punkt lõpus. Tundub selline emotsioonitu avaldus, kuid… Sel hetkel kui ma selle kirjutasin, valdasid mind hoopis isesugused tunded. Ma ei mäleta küll seda, miks ma talle üldse helistasin, aga väga selgelt mäletan ma seda tiraadi, mida ma talle kavatsesin öelda. Emotsionaalselt! Dramaatililselt!!!
„Mis mõttes sa ei võta toru! Mis mõttes sa ei vasta mu kõnedele! MIKS SA MIND IGNOREERID! Kad minu tunded ei tähenda sulle mitte midagi? Ma olen siin hingeliselt sügava kriisis, aga sa lihtsalt ei tee must väljagai!“
Ja siis ma kirjutasingi need read: "Age on minu sõber." Lihtsalt. Aga sõnum oli: "Näe, sina ignoreerid mind, aga minu jaoks oled sa ikkagi sõber!"
No comments:
Post a Comment