Ei midagi erilist. Lihtsalt ühe süsteemi hammasrattad...

-         „Ma nüüd täpsustasin ja teate, infolehel on ikkagi kirjas, et soovitav annus päevas on 2 tabletti. Kas 1 tablett hommikul, teine õhtul või kaks tabletti korraga. Samas aga kui see ikkagi iiveldust ära ei võta, siis võite vabalt võtta veel kolmanda ja neljanda tabletti, sest maksimaalne ööpäevane kogus on ikkagi 9 mg.“

-          „Ei, eelmisel korral ma sain hakkama selle kahe tabletiga. See iiveldus on nii raske taluda.“

-         „No jah, aga kui selle kahe tableti baasil tekib ikkagi iiveldus, siis pole ka hullu kui te veel võtate. Parem, kui saate hakkama kahe tablettiga, aga maksimaalselt on lubatud võtta ikkagi 9mg.“

-          „See on ju üheksa tabletti!“

-         „Tõepoolest, aga ma arvan, et nii palju te ikka võtma ei pea. Siiski arvestage sellega, et täna ma olen teile juba 3 milligrammi teinud.“

-          „Jah. Kui sellest kõhulahtisusest ka veel lahti saaks…“

-          „No ma olen kindel, et Loperamid aitab kindlasti. 8 tabletti maksimaalselt päevas jah?“

-         „See on hea jah. See on mul juba selgeks õpitud. Ma olen täna võtnud juba kaks tabletti hommikul ja  siis veel kaks tabletti. Käisin just tualettis ja ikka oli vedel. Ma arvan, et võtan veel kaks tabletti, siis jääb mulle veel kaks.“

-         „No jah, me oleme ikka soovitanud võtta esimesel korral kaks tabletti ja igal järgneval korral peale tualetis käiku veel ühe tableti, kui kõht on endiselt lahti. Ega seda kõhtu jälle lahti saada ka tore pole, kui liiga palju saab.“

-          „Kas tõesti? Ma võtan siis nüüd ühe tableti. Ega see teistpidi asi parem ei ole jah.“

-          „Pea asi, et koju sõidu ajal midagi ei juhtuks.“

-          „See oleks hirmus jah. Aga õnneks sõit on lühike. Nii 20 minutit.“

Silmade eest vilksab läbi Kavilda ürgoru puised teeperved, Mõisanurme lagedad suured künkapealsed põllu ja karjamaad koos üksikutesse puudesalkudesse peitunud majadega. Ja siis suur silt „Puhja“.  Paremal pool mõned majad puude vahelt vilksamas, Puhja bussijaam. Vasakule jääb Reku tee ja kohe peale seda renoveeritud kollane maja, mis kunagi minu varajases nooruses, nii kainiku eas, oli toidupood.  Sealt edasi kulgeb vaade läbi tillukese oru otse Puhja „südalinna“ algusele – medpunkt, Piilu baar, koolimaja, elamute rajoon. Jah, Puhja on ka kahekümneminutiline tee…

-          „Kust tee siis tulete?“

-          „Puhjast.“

Süda teeb rõõmsa pumpsatuse. Või on see lihtsalt südame arütmiline jõnksatus, mida viimasel ajal mul järjest tihedamini ette tuleb.

-          „No näete siis. Mul õde ja vend ka elavad seal.“ 

Umbes seitsmekümne aastase proua lõtvunud näolihaste uskumatult võimekas ilmekus vaatab mulle otsa pisut suisa kohkunud üllatusega nii, et lisan ruttu oma venna ja õe nime, et pisut selgust tuua. Kui ma venna nime mainin, siis tõmbab mul süda hetkeks kokku ehmatavas äratundmises, et võib-olla on mu venna robustne sõnade kasutus üldtuntud terve Puhja väikese valla piires ning tuua esile mingi ebameeldiva impulsi proua pedagoogilises hoiakus. Samas loodan kohe, et õe nime mainimine pehmendab asjaolusid. Mõlemad on ikkagi sõbralikud, abivalmid ja töökad inimesed… Proua suu vajub poikvele ning punetavad silmaümbrused valguvad veel suuremaks kui proua kulmud peaaegu juuksepiiri puudutavad. Seisan ise kindlasti veel totrama ja ebalevamalt seal, sest ma ei oska mingit seisukohta võtta sellest, kas uudis mõjus hästi või halvasti. Kortsus kätel on selgelt märgata maksaplekke, kui ta käed suu ette tõstab ning silmadesse pisarad valguvad.

-          „Tulge siia! Tulge, tulge!“

Astun sammu lähemale, kui proua mul käest haarab samal ajal teise käe sõrmedega pisaraid pühkides. Olukord on pisut ebamugav. Uurin halle lühikesi juukseid ja punetavaid vesiseid silmi. Üritan tabada mingit tuttavat vanaldases näos. Üleval on proteesid, all kaks eesmist hammast puudust. Sellest ka väike susin kõnes. Ei midagi… Proua haarab ka teise käega mu käest ja surub seda tugevalt. „Heleri!“ Süda pumpab vist ämbri verd korraga läbi ikka jõnks ja jõnks. „Minu lasteaia laps!“  Puh! Milline kergendus… Tundub tõesti, nagu heldimuse ja äratundmise pisarad on silmis. Mis selle proua nimi oli? Tunnen, kuidas aju tarvitab ära kogu mu hapniku ja suhkru varu, püüdes luua mingeidki seoseid minevikus Puhja lasteaia ja vana naise vahel. Nimi kah saadanas ei meenu. Ah, eks ma pärast nimekirjast vaatan. Naise jõud kätes ei rauge ning ma tunnen, kuidas verevool käes aeglustub. Juuste juurte all kohiseb ja pulbitseb miski, ma arvan, et veri vist. Age oleks raudselt näost tulipunane jälle. Age on üldse väga kerge punastama panna. Kiida või laida või aja vihaseks, kohe on näost punaselapiline ja üsna varsti täitsa punane. Nii on kah raske elada, kõik tunded näkku kirjutatud. Olukord kisub imelikuks, naine muudkui surub mu kätt ja vaatab mind heldimusega, mina vaatan kord talle otsa, siis aknast välja ja siis jälle otsa ise pomisen mõttetuid lausekatkeid nagu „No näed siis“ ja „Vaat kus lops“.

-          „Jah, minu lasteaia laps. Koolis ma sind ju ei õpetanud?“

Raputan pead.

-          „Minu klassijuhataja oli Valve…“

-          „Kade! Jah, vend käis sul küll lasteaias. Ja õele andsin tunde koolis!“

Proua pigistab mu kätt. Piinlik. Tõmban lihtsalt ära? Ei, siis oleks veel piinlikum. Siis ei teaks me kumbki, kuhu oma käsi panna… Uskumatu, et ta jõud ei rauge.

-         „No mul tuleb jah meelde esimene päev, kus ma Paltseri Kaupol tool tagant ära tõmbas ja ma peale seda mitu tundi nurgas seisin. Milline draama see oli… Kus sa siis elad seal?“

-          „Nendes suurtes majades. Mummidega ühes majas. Rein on ju Armsale see… noh…“

Proua pühib korraks silmi ja haarab uuesti mu käest.

-          „Äi.“

-          „Äi jah!“

-          „No näed siis… Kuidas sa siia sattusid?“

Proua pigistab veel tugevamalt mu kätt ja pisarad valguvad silmadesse.

-          „Kiirabiga. See on mul üldse teine kord siin olla. Ah, see on nii pikk lugu.“

Proua lõug värhatab ning ta surub veel tugevamalt mu kätt.

-          „Kiirabiga?“

-          „No jah. Ma käin ju pikemat aega juba siin. Abikaasagi suri hiljuti.“

-         „Ega ometi samasse haigusesse?“ Püüan lohutavalt proua kätt patsutada. Pisar jookseb üle kortsulise põse.

-         „Ikka samasse. 2011 matsin teise. Tal läks väga ruttu. Avastati liiga hilja ja varsti juba läkski. Ta ei olnud valmis veel minema ega mina jääma. Ma arvan, et see kõik aitas kaasa. Ma võtan praegu ju ka antidepressante! Käin doktor juures.“

-         „Absoluutselt! See kõik on väga stressirikas.“ Tunnen kuidas käsi proua haardes higiseks muutub. Kaastunde ja piinlikkuse vahel otsin ikka veel võimalust oma käsi vabastada. „Kuidas sa siis ikkagi haiglasse sattusid? Valuga?“

-         „Jah, kiirabi tõi. Esimesel korral ta tuli. Mul vererõhk ka kõrge, elan ju üksinda ja hakkan kohe närveerima, kui natuke tõuseb. Mind hurjutati, et mis ma närveerin ja krutin siin ennast ülesse, mulle öeldi, et mida sa hüsteeritsed!“ Proua lõug väriseb ja vesised silmad vaatavad aknast välja kaugustesse. Vaatan tilgasüsteemilt aega. Loputus on juba 2 minutit tilkunud ja sama kaua olen ma siin seisnud, käsi raudses haardes. Tänan jumalat hooldus- ja õenduspersonali eest osakonnas ja loodan, et patsiendi halvad mälestusest tervishoiusüsteemi hammasrataste vahelt hägustuvad aja jooksul.

-         „Lõpuks ma ütlesin, et mul kõht valutab. Siin naba juurest,“ ta veab näpuga pidžaamapluusil naba juures ringe. „Nad tegid mulle valuvaigistit. Ega nad mind siis kaasa ei võtnud. Järgmine kordki ei võtnud. Alles kolmandal korral, kui nad tulid, siis ma ütlesin, et ega ma teist enam maha ei jää. Nüüd võtate mind kaasa. Hea et Anvelt oli seal. Ma kartsin, et nad kärutavad mind teistpidi kohe EMOst jälle välja. Aga doktor Anvelt võttis vastu, saatis gastroenteroloogiasse. Mind pandi veel intensiivravipalatisse kuna kohta polnud. Tehti uuringud. Ma pakkusin, et äkki on vähk, aga uuringu arst vaatas mind ja ütles, mis te nüüd, vähki ei ole. Hea kerge olla. Ma olen koguaeg terve olnud. Maal isatalus aias toimetanud.  Kui koju sain siis umbes nädal aega hiljem öeldi, et vähk. Ja väga raskes staadiumis. Siis läksin doktor Olavi vastuvõtule, kes tegi veel uuringuid ja käskis siis kohe osakonda minna. See oli kõik minutite mäng. Ma olin  siis nii jõuetu ja valudes. Ja siis ma nii mäletan kuidas õde …“ proua niigi vesised silmad valguvad pisaraid täis. „… kuidas õde mu peale karjus, et mis te siia tulete ja kes teid saatis. Ja las see, kes teid saatis otsib teile ise koha, sest temal kohta ei ole.“ Mul kihvatas sees mingi äratundmine. Vihale ajas. Ja naerma. Kujutasin ette kuidas doktor Olavi tuleb ning õnnetu näoga osakonnas ringi käib, otsides mingit kohta patsiendile ise kohmetu ja arg hirmust õde Fuuria ees…

-         „On tõesti igasuguseid inimesi. Tõesti ma ütlen, patsiente ja tööd on palju, õdesid on vähe, palk on nagu ta on, aga jäägem inimesteks. Muidugi inimesed väsivad aastatega ning tööst saab rutiin, sealt tuleb ka see, et unustatakse, miks oma tööd siin tehakse...“ tunnen kuidas ma räägin mõttetut vahtu püüdes leida vabandusi ja ühtlasi selgitada seda asja juba iseendale.

-          „Jah, aga sellistel hetkedel on mul tahtmine öelda neile, et vabandage, see ei ole see koht, kus te töötama peaksite. Minge ja otsige endale sobivam töö.“ Tunnen kibestumust proua vaikses hääles ja pilgus. Rinnus on ängistustunne teadmisest, et selle kohapeal oleme me arengus kõvasti maas. Miile ja miile. Meremiile! Silme ees kangastuvad pildid sellest, kuidas asjad toimisid 8 aasta taguses Inglismaa väikeses haiglas Guildfordis. Valge, puhas, naeratavad töötajad, positiivne meeleolu. Hetke situatsiooni kurbus joonistab sellesse pelku kangastusse praod, kuni see kildudeks kokku variseb, jättes alles tumeda pildi ratastoolis vanaldasest väsinud naisest, selle taga seisvast eakast prouast, taustal ringi tammuvast kirurgist, kes segaduses ruumist ruumi vaatab ning vihaselt turtsuvast õest, kes peale oma sadistlikke sõnu abivajajatele selja keerab, jättes nad sinna seisma segaduse- ja solvumistunnetega. Mis edasi? Kuhu edasi? Kas me jääme? Kas me läheme? Miks ta karjub me peale? Kas ma ei saagi ravi? Aga mul on vähk… Vähk! Paaniline hirm surma ees, nii suur, et ei julge sellel mõeldagi, kuid valus mälestus aasta tagustest sündmustest, kus abikaasale diagnoos pandi, kui kiiresti kõik läks ja pidevatest surnuaia külastustest … Kõik see loomas hirmuvõrgustiku südame ja meelte soppi ilma sõnu vormimata. Surm hiilib ringi ja ootab. Ja ootab…

-       „Jah tõepoolest…“

-       „Aga ma olen selline kange ja mul oli õde ka kaasas. Ega me ei läinud kuhugi, seisime seal koridoris, mina ratastoolis. Mul läks päris halvaks, et ma isegi ei mäleta, kuidas me palatisse saime, aga siis olin ma üheses palatis. See oli nii õudne. Ja ega tänapäeval ju ka need arstid käivad hommikul kogu konsiiliumiga palatist läbi ja ega sa rohkem oma raviarsti ei näe ju. Ega nüüdsel ajal ei ole sellist asja nagu vanasti, et õde ja arst patsiendi juurde tulevad ja temaga räägivad.“

Tunnen piinlikkust tervishoiusüsteemi ees samast tunnistades tõsiasja, et proual on õigus. Naise hääle ei ole süüdistav ega etteheitev. Pigem kangastub pettumus ja solvumine. Kange pakitsus on rinnus hakata uuesti õigustama seda, et patsiente on palju ja personali vähe ja palk on väike ja maa on külman’d ning kärss kärnas. Selle asemel aga kinnitan hoopis, et eks ta just nii olegi.

-         „Ja siis doktor Margus... Noor arstike, aga ma olen nii tänulik!“ Jälle vajuvad proua hõõrumisest veel punasemad silmad pisaraid täis. „Teate kui hea tunne on, kui sinuga räägitakse kui inimesega,“ ohkab proua ja nutab. Tean küll. Vaatan talle otse silma. Väga halb tunne on. Abituse ja ängi tunne. Hüpnotiseeriv. Ma ei suuda oma silmi tema vesistest ahastavatest silmadest kõrvale pöörata. Meenuvad asjad, millest ma läbi aastate selles osakonnas olen unistanud ellu viia.

Vallikraavi teisele korrusele rõduga tuppa selline väike isetegevustuba, kus on käsitöö nurk ja lauamängud. Kus tegusamad inimesed tuleksid kokku, saaks lähemalt tuttavaks. Kujutasin ette grupiteraapiat – valgus-,  värvi- või lõhnateraapias. Seinal kangarulli tikkimislõngadega kanga kõrval korvis, kus igaüks, kes soovib, saaks osakese ennast kangasse tikkida – ehk oleks sellest lõpuks tulnud mingi omapärane seinavaiba moodi asi, või midagi, mida raamida lihtsalt. Võib-olla ka maalimistarbed. Iga pilt nendel jubedatel hallidel seintel looks hubasema tunde. Või siis Maggie stiilis päevakodu moodi hoone, kus nad saaksid tulla kohale igapäev, et veeta oma aega kas mõnes rühmas või ka iseseisvalt materjale uurides, kus oleks võimalik teha kohvi ja teed ja midagi küpsetada, kus oleks olemas õde, nõustajad, sotsiaaltöötajad, arst, kuid kus hoone oleks samas hubane, ilma märgistusteta ustel „Arst“, „Protseduurid“, „WC“. Vaid kus kõik oleks just selline mõnus nagu kodus. Või siis keemiaravi kabinet... kus õde tegeleks just selliste patsientidega, kuulaks neid, selgitaks seda, millega nad haiglas võivad kokku puutuda, räägiks sellest, kuidas ravi talle mõjub, kuidas ta ennast tundma hakkab ja kuidas ta võiks elada oma diagnoosiga elamisväärset elu kuni paratamatu lõpuni. Kus ta saaks abi igas küsimuses, mis teda vaevab ja kus ta tunneb, et teda tõepoolest oodatakse ja ta ei ole tülinaks. Kus õpetatakse tromboosi märkamist ja varast avastamist, kus selle kulgu ja ravi jälgitaks. Kus õpetataks käsitlema stoome ja märkma neutropeeniat. Kus oleks võimalik saada toitumisnõuandeid ja mõistma alternatiivse meditsiini tähendust ning leidma tohutu meedia virr-varrist üles oluline. Kus ka lähedased võiksid tulla ja oma mure välja lasta. Kus mitte keegi ei ütleks seda kohutavat lauset: „Miks te siia tulite?“

-         „Jah, doktor Margus… Tema tuli ja istus mu voodi äärele ja rääkis minuga. Taevas küll, ma olen selle paari aastaga äärest äärde meditsiini õppinud … See on nii oluline, kui sinuga hästi käitutakse!“

Mind valdab kergendus teadmisest, et siin osakonnas puutub ta kokku pigem hea kui halva suhtumisega.

Proua jätkab vesiste silmadega ühe käe sõrme otstega kord üht kord teist silma hõõrudes. Ma peaaegu ei tunnegi enam seda, kuidas ta sõrmed on ümber mu pontsaka käe surutud. Teen endiselt plaane, kuidas piinlikkust valmistamata oma käsi kätte saada, aga proua haare on tugev nagu Venemaal.

-         „Järgmisel päeval olin juba operatsioonil. Seal oli minutite mäng. Arst ütles, et ma olen täis kasvanud. Seal jämeseoole ja sigmasoole vahel oli vaevu tajutav vahe!“ Proua surub oma pöidla ja nimetissõrme peaaegu kokku, et illustreerida soolte vahelist ruumi. „Nad pidid mind kohe lõikama! Doktor Margus ütles, et viimane staadium. Et ma olin päris täis kasvanud. Aga et nad lõikasid kõik välja. Siis selgus, et mul on kopsudes kaks täppi. Need lõigati mul välja. Hakkasin doktor Krista juures käima. Ma sõin päris kaua tablette. Neid Xeloda tablette.“

          Noogutan.

-          „Need panid mul haiguse seisma. Aga siis avastati kompuutris uued täpid. Ja mind lõigati uuesti. Peale operatsiooni ütles arst, et nüüd on vaja tulla osakonda keemiaravi saama, sest nad ei saa enam uuesti lõigata. Ma proovisin doktor Kristat kätte saada aga tema number ei vastanud. Ma proovisin mitu korda.“

-          „Meie arstid võtavad ka polikliinikus vastu, ehk sattusite sellel ajal helistama, või siis oli doktor puhkusel.“

-          „Ma teadsin, et ta võtab kella 12ni polikliinikus vastu. Ma mõtlesin, et ta on hõivatud patsiendiga ja ootasin pisut kauem. Helistasin nii kakskümmend minutit hiljem, et lepin õega kokku, kui doktor on hõivatud. Aga doktor oli juba ära läinud osakonda, ütles õde ning andis mulle osakonna numbri. Ma tunnistan ausalt, ma ketrasin oma paar tundi kindlasti sellel numbril, aga kätte ei saanud.“

-          „Vast läks peale vastuvõttu lõunale. Ja hiljem osakonnas oli tal viimaks aega patsiente külastada palatis. Ehk sattusite helistama ajal, mil ta ei olnud kabinetis?“

-          „Mul on nüüd doktor Andrus. Mu abikaasa arst oli ka tema. Ma tahtsin just Krista juurde minna, sest aega oli ju vähe möödas, kui mu abikaasa sedasi … Mälestused olid värsked. Selle pärast ma ei soovinud doktor Andruse juurde minna. Aga tol päeval läks teisiti. Doktor Krista tuli hiljem minu juurde ja tahtis mind tagasi, aga ma ütlesin talle ka otse, et ju on see saatusest määratud, et ka mina pean doktor Andruse juures olema. Ja ma jäin sinna. Mulle pannakse nüüd port järgmisel korral!“

Lõpuks ometi võimalus oma käsi vabastada!!!

-          „Kas tõesti! See on küll hea uudis. Näita, kas tõesti on sooned nii halvad?“

Haare nõrgeneb hetkeks ja ma kasutan juhuse ära vabastades oma käe ning haarates mõlema käega tema käest! Nüüd on minu kord Venemaa olla! Surun käise ülesse. Vaatan käsivarre selga. Tundub pehme ja soonitu. Vaatan korraks käelaba selga ja märkan seal sinakat jämedat sirget triipu kumamas sileda naha all. Käevarre alumisel, kõhupoolel kumavad kõrvuti kaks üsna sirget ja parajat soont sinise kanüüli tarbeks. Ümisen, et jah, viletsavõitu tõesti. No mine sa tea! Äkki on tühjad või lõhkevad kergesti? Igal juhul on port üks parimaid lahendusi nii personalile kui patsiendile. „Näita teist kätt ka,“ haaran agaralt teise käe järgi ja teen asjalikku nägu endal hirm nahavahel, et äkki ta tahab mind jälle käsipidi vangistada. „Tõepoolest,“ venitan aeglaselt sõna ja vaadates läbi naha kumavaid sooni. Kuni torganud pole, ei saa väita, et head on.

Astun sammukese kaugemale ja hakkan rääkima sellest, kui hea on port ja mida ta peaks võimalusel vältima pordi korral. Patsiendi käed lebavad ebalevalt hetke ta kõhul. Tunnen piinlikkust, et ma oma käsi uuesti vangistada ei taha lasta. Põiki üle mu käe selja jookseb punane pöidlajälg, mida ma püüan patsiendi eest varjata. Patsutan kohmakalt ta kõverdatud põlve. Teema on kuidagi ummikusse jooksnud. Vaatan aknast välja kaugusesse ja mõtlen, kuidas piinlikku momenti üle elada. Millisel ettekäändel lahkuda? Räägin midagi sellest, et ta peaks depressioonist hoiduma, et üksi on ikka halb olla. Võimaluseks ehk mingi loom või lind võtta. Korra mõtlen isegi oma viirpapagoisid pakkuda. Pagan kui odav trikk see oleks nendest lahti saamiseks! Siis räägin sellest, et kui tervis ikka lubab, mingu maale, tegelegu jõudumööda ikka oma aiaga ja kui ei jõua, siis mingu ikka. Kas või sellepärast, et oleks seltsim. Võtku ikka vastu oma sõprade küllakutsed. Kõige raskem on üksi jääda oma mõtetega. Positiivsust on vaja hoida. Räägin veel sellest, et kui kõht lahti läheb, siis kindlasti joogu vett lisaks, et organism veepuudusesse ei jääks. Satun kimbatusse küsimusest, kas vesi peab olema keedetud või mitte. Keeduvesi pole mingi vesi. Oleneb muidugi veest. Kui on teada, et pole puhas vesi, siis muidugi keeta, aga… Lahendan asja sellega, et soovitan tal mineraalvett juua, soovitavalt gaasivaba. Kas siis Värskat või Borjomi, sest organism kaotab mineraalaineid ning neid on taastada.

Lõpuks vaatab ta mulle naeratades silma ja ütleb kaht kätt rinnale kokku surudes: „Aitäh, et mind ära kuulasid.“

Pomisen, et ei sest ole midagi. Kui ära lähete, siis öelge mulle head aega koridoris ja tagurdan palatist välja.

Pah, selline emotsionaalne taak. Ja ikkagi sooviks rohkem aega, et kuulata...olgu siis nii ebamugav kui see ka on. Kuulata ja... kuulda.